Täna ei läinud ma haiguse pärast mitte kuhugile, vaid olin kodus ja lugesin lisasid, mida eila toonud oli. Iseäranis meeldivad mulle „Kuradi kuld“ (missugune mittekohane pealkiri) ja Mati Marduse „Murdlained.“ [1] Esimeses on kavalad ja ettevõtjad kelmid tegevuses, kuigi aine just õige ei taha olla. Teine kirjeldab kaunis pildirikkalt ärevuseaegadest juhtumisi. Mina usun, et niisugused on meie noored naisterahvad küll. Kui armastama hakavad, siis unustatakse endised idealid ja antakse isegi... revolver sõbrannale. Alguses täis elujõudu, lootusi, pärast jõuetust ja olukorra alla alandamist. Teistsugune on Ilmar seal. Meeldib rohkem. Ka kirikuõpetaja ja Kääriku tüüpused on kaunis hästi välja tulnuvad, nõndasamuti ka Jänese tütarte omad, kes peale kavaleride midagi muud ei tea. Naeruväärilised! Jutustust läbi lugedes jõudsin otsusele, et vaevalt võib Eesti ennast niisuguste lastega ärgata. – Lisades on veel Heinrich Võsu (Avikson) [2] „Kah rahvavalgustaja“ ja „Ametivennad“ kaunis tõetruud, iseäranis viimane. Esimeses ei taha ma hästi uskuda, et kooliõpetaja „mässajate“ nimekirja kokku oleks seadinud. Oli ju see sel ajal kirikuõpetajate ja mõisnikute töö. Täna ma sain hulga „Голос Земли“ numbrisi. On üks parematest lehtedest nähtavaste. Meeldib rohkem, kui „Рѣчь.“ [3] – Voodis lamades mõtelsin, et ei ole kedagi hästi küpsenud sõpra, kellega elu ja politiliste küsimuste üle vaielda saaks ehk kirjalikult mõteid vahetada. Ainult Alex ja Jass. Esimesega saan ma harva kokku, sest et tal aeg puudub, kuna aga teine tsentrumis seisab. Kübar nimetab ennast sõnades vabameelseks, kuid tegudes, ma usun kindlaste, ei tõenda ta vististe neid sõnu. Temast ei või ju midagi suuremat loota. – Õhtul käis Nimrod tükiks ajaks minu pool ja läks siis Kübara juurde, kes ka minu pool pidi tulema, mulle tänast „Ю. Л.“ ja laupäevast ”T. Teataja“ [4] numbrisi tooma, kuid ei tulnud. Magama läksin kaunis hilja.
[1] Paul Madisson (1883-1940) oli eesti kirjanik, kelle sulest ilmus 1908. aastal jutustus „Murdlaened“ Mati Marduse nime all.
[2] Heinrich Avikson (1936. aastast Aviksoo; 1880-1942) oli eesti kirjanik. Heinrich Võsu oli üks tema varjunimedest. Ta töötas ärijuhina ajalehes ”Meie Aastasada” aastatel 1911-1912.
[3] „Рѣчь,“ „Retš,“ oli vene ühiskondlik-majanduslik ja kirjanduslik ajaleht, mis ilmus Peterburis aastatel 1906-1917.
[4] „Tallinna Teataja.“
Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar