Laupäeval, 25 veebr.

Olin eksamil ja kukkusin hiilgavalt läbi. Paukul küsis silmahaigusi ja mull ei olnud mõnedest aimugi. Ma ei pannud õpimise juures nende peale suuremat rõhkugi. Sain halva tuju, sest et asjata öö õpimise peale ära olin raisanud. See läbikukkumine ajas lõpetamise plaanid mull peast välja. Ilmus tüdimus ja põlgtus õpimise vastu. Seda enam tuli soov kirjanduses töötada. Lõunaajal käisin „Ю. Л.“ juures. Tahtsin hra Urbanovitschi käest raha saada, kuid ta oli Peterburi sõitnud. Ehk saab sealt raha? Siis läksin „Meie Aastasada“ juurde raha otsima, kuid nagu sisse sain, hakas hra Tomp pahandama. Toimetusele olevat „Tivoli“ vabrikuvalitsuse poolt seletus tulnud, et müümistejutudel mingisugust põhjagi all ei ole. Mull läks hing täis. Kurat võtku seda sõnumisaatja ametit! Kas mina üksi selles valeteades süüdi olen. Miks nad toimetuses ise järele ei kuulanuvad. On aga torud ka! See sõnumesaatja amet on mulle juba kaunis vastaseks saanud. Ehk jättan ta hoopis maha. Tuju oli hirmus halb. Ma usun, et kui veel täna ka viimane mõjuv hoop oleks tulnud, siis „jumalaga.“ Ma ei suuda seda välja kannatada. Niisugune ärituses ja närvide pingul olekus elamine on hirmus raske. Täna kirjutan kirjad mõnedele isikutele valmis, sest et, mine tea, kui kaugel veel lõpp ei või olla. Nimetatagu mind pärast surma ükskõik kelleks, see ei lähe korda, sest et ma ainult oleviku asju silmas pean. Kahju ainult vanematest, kes oma vaevaga mind koolitasivad. Kahju aga veel veiksest õekesest, kui ka veel mõnest inimesest. Misjaoks me elame? Valitseb ju ometi meie ümber vale õigluseta olek, ülekohus. Inimesed! Saage ometi omast elust aru! Kui palju on juba kannatusi olnud ja kui palju ei või veel neid olla. Ärkage! roputage need parasiidid enesest maha ehk jätke jõuetuse korral, nagu mina vast ehk kunagi, oma praegune elu. Õhtul käisin Kübara pool. Nimrod oli ka. Seal tegime Ilvesega kära ja perenaine tuli üles pahandama. Lubas Kübarat kuu lõpul väljaajada. Siis ütles ta, et enne ära ei lähe, kui võerad minema lähevad. Kübar on üks igavene lontrus: ei lausa perenaise sõimamiste peale midagi. Mina oleks tal nina ees ukse kinni löönud ja ütelnud, et sull ei ole minu korteris midagi otsimist, sest et üür ära makstud on ja et mull luba on igatühte oma sõpra tuas pidada. Selleasemel hakas aga Kübar neid veel äraajama. Läksin temaga tülisse. Väljaminnes sõimasin perenaist, ja Kübaral läks hing täis. On üks toru! Nii kartlik! Mina oleks hoopis teisite perenaisega ümber käinud. Kübara teguviis on meie vastu igatahes alatu ja mitte sõbra vääriline. – Tänane päev ei olnudgi muud midagi, kui pahanduste kogu. Ma ei saa aru, mis see küll tähendama peaks. Kodus olin kuni kella kümnest saadik. Lugesin ja heitsin magama, et ennast õpimise vastu välja puhata. Tarvis on eksamisi niikaua ikkagi äraanda, kuna ehk lõpp tuleb.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Reedel, 24 veebr.

Hommiku olime Nimrodiga Schantöri juures eksamil ja saime läbi. Läbisaamine andis mulle nagu uut elujõudu ja õpimisehimu. Nüüd on mull veel kümme eksamit äraanda. Aptegist, kus ma täna töötasin, Nimrodiga äratulles, käisin „Ю. Л.“ ja ”Meie Aastasada” toimetuses, ja läksime siis ülikooli ettelugemiste jaoks piletisi võtma. Sealt läksin kodu. Õhtupoolel magasin ja hakasin, kui üles tulin, hirurgiat õpima, sest et homme Paukuli juurde eksamile tahan minna.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Neljapäeval, 23 veebr.

Käisin korralikult kliinikus. Õhtu olin tükk aega Kübara pool ja tulin siis kodu, et homme Schantöri [1] juurde „Теорія ковки“ga eksamile minna. Heitsin kella ühe ajal öösi magama ja käskisin ennast kella kolme paiku ülesajada.

[1] Игнатий Ипполитович Шантыр, Ignatij Ippolitovitš Šantõr, oli Tartu Veterinaariainstituudis dotsent (EAA.404.1.596).

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Kolmapäeval, 22 veebr.

Hommiku tulin kella 11 ajal paiku üles, nõnda et kliinikusse päris hiljaks jäin. Tulin sealt kella 12 ajal ära ja läksin „Ю. Л.“ toimetuste. Sealt Kübaraga ära tulles, käisin „Meie Aastasada“ ja „Oleviku“ juures. „Ю. Л.“ toimetuses läksime Kübaraga hägedaste tülisse. Tema ütles, et võida ka ise väga hästi jutusid kirjutada ja ümber tõlkida. Puudus seista ainult selles, et ta õigest kirjutust ei oskavat. Vaielsin sellele vastu, sest et kindel olen, Kübarast ei saa kirjanduse väljal mingisugust tegelast, kui vast osalt sõnumetes. Siis vaielsime veel tema halbade ja hää tegude üle; ka selle üle tegin ma märkuse, et ta mind igal parajal juhtumisel laimata tahab. Tema naeris selle peale ja vastas, et mina olevat kellegil inimesel lasknud teda teotada. – Kübar ütles ka mulle, et Ilves olevat mind nuavargaks nimetanud. - „Ю. Л.“ juurest läksime kodu, iga üks omale poole. Kodust tulin ma ruttu ära, viisin hra Tompile tema raamatu ja andsin ka sõnumed „Meie Aastasada“ jaoks. Kübaraga sain tee peal kokku ja läksime ühes alla linna, kus Alex Kraavi trehvasime. Kõneles, et olevat viimasel ajal ajalehtede lugemise tagaplaani jätnud ja ajavat plikadega „schehvti.“ Ma ei saa aru, kuidas võib kirjanik-inimene ajakirjanduseta elada. Mina seda küll teha ei suudaks. Ma olen juba paljudel kordadel ütelnud et ilma ajakirjanduseta nagu vangis olen, kuhu üksgi päikese kiir ega müra ei tungi. Kraavist ja Kübarast lahkudes, läksin „Ю. Л.“ juurde. Olin seal üksinda ja õpisin „Овцеводство“t, sest et õhtu eksam oli. Kui hra Urbanovitsch tuli, andsin sõnumed ära ja läksin kliinikusse. Ma olen oma mõtete poolest praegu igapidi vabameelne mees, kuid olen aga majandusliste põhjuste pärast sunnitud niisugustes lehtedes töötama. Kui ma aga küpsemaks ja jõukamaks saan, siis jättan muidugi niisuguse kaastöö järele. Ta käib ju täielikult minu mõtete vastu. Kuidas tunnen ma iga, ka pisema vägivalla ja õigluseta oleku juures pahameelt. Mull pruugib ainult rahvaste viletsusi meelde tuletada, kui anarhismus minus keema hakkab. Olin eksamil ja sain 4-, seega rohkem kui Nimrod (3). Nimrodiga tulin ühes kliinikust ära ja läksime Rüütli uulitsasse. Seal nägime Mattot, kes Barklay platsi poole läks, seal hoolsaste ümber vahtides. Nähtavaste otsis ta Kübarat. Minule küll Eldela ei meeldi. Harilik, igapäevane, kulunud välimusega naisterahvas. Mina ihaldan aga midagi uut, algupäralist, mis vere sees kihama paneb. – Läksin „Imperiali.“ Seal oli peenikene ja hästi mängitud draama „Eluvarjud“ uue firma „Theathralia“ poolt. Ka Maxi Mali oli kaunis keha. Iseäranis mõjuv ja süttitav oli pilt „?.“ Naisterahvas võttab ennast riidest lahti ja läheb voodisse. Selga jättab ainult õhukese särgi. Kaunis toredad, meeldivad, painduvad ja tüsedad ihuliikmed, iha äratavad. Nägu ei olnud just mitte väga meeldiv. Tuletas neid „pooleilma“ naisterahvaid meelde, kes joobnud olekus iga asja peale valmis on. „Imperialist“ läksin Kübara poole. Teda ei olnud kodus, vaid ta tuli alles ½ 9, kuna aga koolipoiss teda juba kella ½ 8 ootas. Mamma pahandas temal väga ja võttis ka minu läbi. – Minu arvates käis Kübar Mattoga. Ilvesega ei saanud ma asju täielikult ära õiendada, vaid teen seda homme. Kodu tulin vara, kuid ei saanud siisgi õpida, ehk küll ülehomme „Частная Хирургія”ga eksamile tahan minna! Mispärast puudub mull õpimise lust?

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Teisipäeval, 21 veebr.

Hommiku olin täielikult kliinikus aja ära. Ka „Epizotologia“ ettelugemisele läksin. Enne ettelugemist mängisime Saitschenkoga kaardid. Ettelugemise ajal kirjutasin jutu „Vastu tahtmist.“ Peategelane on noor üliõpilane, täis vabaduse aateid. Neid unustab ta aga naesterahva mõju all ja laseb enese maha, vastu oma tahtmist. Jutt vististe suurem asi ei saa olema, kuid väga võimalik, et edaspidises kirjutamises ja parandamise ajal tast mitte alamväärtusline töö välja ei kujune. Ma katsun nooresmehes oma mõteid osalt avaldada. Saab näha, kas läheb see mull korda. Täna tuli mull meelde, et veel ikka praegugi Lilienthali käest oma käsikirjade üle otsust kuulda ei ole saanud. Nõnda ei tea siis nende saatusest midagi. Ettelugemisest läksin „Ю. Листок“i toimetuste, kuid tulin sealt kohe ära. Hra Zirku [1]  juures sain „Okraina“ [2] toimetajate, üliõpilase Doskinsky [3] ja kellegi teisega kokku. Kodus katsusin „Скотоводство“t õpida, kuid ei saanud palju. – Kliinikusse sain kella ¾ 5. Seal tuli mulle meelde, et täna piiblilugu on. Läksin lõpuks tundi. Peale kliiniku oli eksam. Nimrod sai kolm, kuna aga mina скотоводство ja свиневодство’ga [4] läbi sain. Homme lähen овцеводство’ga [5]. Hra Pitkart küsib palju; palju rohkem kui hra Niekracz [?]. Peale eksami läksin ühes Nimrodiga Reznitschenko poole. Seal vaielsime paljude usuliste ja eluküsimuste üle. Mina arvan, et kui inimesed elumõte ülesleiavad, siis neil elust tüdinemisemõte ilmub. Mis jaoks siis veel elada ja mille poole püida. Elumõtet omandades saavad inimesed tingimata aru, missugune tühjus elu on. Seda teavad juba ka paljud inimesed praegu, sest muidugi ei oleks, minu arvamise järele, mitte nõnda palju enesetapmisi. Nimrod arvab, Tolstoi mõtte järele, et elu põhjeneb ligimese armastuse peal. Seda olla ka Buddha aru saanud ja ka Kristus õpetas nõnda. See on ka tõsi, või võib tõsi olla. Kuid mina olen Kristuse üle teises arvamises. Nimrod usub tema, kui rahu ja armastuse apostli sisse, kuid mina näen teda Renardi [6] valgustusel teisest küljest. Minu arvates on Jeesus ainukene ja kõige suurem vabaduse mees, mida olla võib. Ta ei olnud mitte revolutsionäride seast, vaid see, kes rahu ja armastuse läbi Juuda rahvast roomlaste käest ära tahtis peasta. Mis aga tema imetegudesse puudub, siis oli ta selleaegsetest inimestest vististe aastatuhanded eest. Sellega siis talle aegne varem sündinud inimene. Reznitschenko poolt läksime Kübara poole. Teda ei olnud kodus, kuna aga Ilves magas, nõnda et sisse ei saanud. Ootasime Kübara tulekut, kes umbes kella 10 ajal tuli. Tema pool olin ma kuni kella 12. Kõnelesime ja panime üksteisele maadeteadusest ja ajaloost, iseäranis revolutsionilisest, küsimusi ette. Esimesest ei jäänud ma Kübarast taha, kuna aga revolutsionilist ajalugu kõikidest paremine teadsin. Ilves on nii koiks saanud, et enam paberosigi ei tahtnud anda. Andgu või ei. Mull on neid täna isegi kaunis palju. Kodus õiendasin tarvilisi asju ja läksin kella kolme ümber magama, ennast hommiku kella 7. ajal ülesajada käskides. Tahan „овцеводство“ga eksamile minna ja reedel „Частная Хирургія“ga. Täna harutasime Nimrodiga väljamaale minekust. See oleks igapidi kasulik teekäik, vaimliselt kui ka majandusliselt. Meil ei ole ju midagi kaotada, kuna aga küll võita võime. Meid ootab ju siis kuulsus. Ühtlaisi tutvustame ka Eesti rahvast väljamaalastele. Ma ei tea veel isegi praegu, kas minna või ei. Minek on meelejärele, kuid ka ühtlaisi koha peal oleks puhkus [?]. Saab näha, kumb neist võidab ja missuguses seisukorras ma siis olema saan. – Sain täna Võlli ja Reznitschenko käest teada, et Michailovkas [7] [...] elada on. Ei ole vett, puid, jõge [?]. Mis ma siis seal tegema hakkan. Mina vististe sinna küll ei lähe.

[1] Georg Zirk’i trükikoda ja raamatukauplus Tartus, Rüütli tänaval nr. 26.

[2] „Окраина,” „Okraina,” oli Tartus 1912-1913 ilmunud venekeelne ajaleht, mille toimetaja oli В. Доскинский, V. Doskinski. (Eestis ilmunud saksa-, vene- ja muukeelne perioodika 1675-1940, Eesti Teaduste Akadeemia Raamatukogu, Tallinn, 1993, lk. 312).

[3] Vt. viide 2.

[4] Seakasvatus.

[5] Lambakasvatus.

[6] Võib olla prantsuse kirjanik Jules Renard (1864-1910).

[7] Михаиловка, Mihhailovka, on paljude linnade ja külade nimi nii Venemaal kui ja mujal, näiteks Ukrainas.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Esmaspäeval, 20 veebr.

Hommiku ajas Ilves meid, Kübarat ja minu, üles. Lubas õhtu tubaku pakki lahtivõtmise eest meile tappa anda. Hommikul käisin kliinikus, kuigi hästi hiljaks jäin. Tulin ruttu sealt ära ja läksin „Ю. Л.“ toimetuste. Sain trükikojas hra Grosschmidtiga tutvaks. „Ю. Л.“ juures olin kuni kella kaheni ja läksin siis kodu. Hra Urbanovitschi käest raha ei saanud. Õhtu käisin kliinikus ja „Imperialis.“ Olivad toredad pildid. Iseäranis drama „Võidetute kurbtus.“ Indiani neiu tantsis imeosavaste, iseäranis keskmise kehaosaga. Päris suurepäraline! Imperialist läksin Kübara poole. Sinna jäin ma ööseks. Tahtsin midagi kirjutada, lugeda või ehk õpida, sest et homme „Скотоводство”ga [1] eksam on. Kuid puudus tahtmise jõud. Ma ei saa aru, mis see tähendab. Niiviisi ei saa minust midagi. Ma olen juba paar aastat tagasi tähelepannud, et õpimise himu kaob. Seda pean ma joomise ja liiderliku elu tagajärgedeks. Niisugust elu edasi elades, võin ma ennast hukada ja lõpp peitub siis enesetapmises. Viimasel ajal mull küll niisuguseid mõteid ei ole olnud, kuid küll nad juba kord jälle nähtavale tekivad. Mille jaoks ma praegu elan, on kirjandus! Ainukene tugi!

[1] „Karjakasvatus.”

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Pühapäeval, 19 veebr.

Hommikul olin ladinakeelega eksamil. Sain läbi, nõndasama ka Johanson, kuna aga Truslit juba teist korda läbi kukkus. – Õhtu käisin „Imperialis“ ja läksin sealt Kübara poole. Seal olivad Nimrod, ta sugulane Jaan, Sascha ja Ilves. Hakasime kaardid mängima, seni kui Kübara mamma tuli. Siis läksime meie kolmekesi ära, et pärast kahekesi tagasi tulla. Jaan ostis ühest poodist vorsti ja tegi hullu. Keegi meesterahvas tuli vastu. Jaanil oli revolvri sarnane vorst käes ja hõikas, seda välja sirutades, noorele mehele: „Seisa paigal! Vait!“ See jahmatas. Küll me aga naersime. Ta on „kuradi mees,“ see Jaan. Peale Kübara mamma äraminekut läksime, mina ja Nimrod, Kübara poole tagasi. Seal mängisime kuni kella üheni kolmekesi kaardid, – Ilves läks varem magama. Ütelsin Kübarale, et Johanna Tennenberg Grassi koolist [1] saadab sulle terviseid. Kübaral ei olnud aimugi temast, nagu mull eneselgi. Peenikene, mis?! Andsin Kübarale nõu temale kirjutada. – Öösi lõpesivad meil paberossid otsa. Ilvesel oli laua sahtlis pakk tubakut ja [...]. Kübar palus ta käest paberossi, kuid see ei pannud tähelegi. Siis andis Nimrod nõu pakki lahti võtta ja hoolsaste kinni panda. Tegime ka ja võtsime tubakut. Saime mõne paberossi teha. Kübar määris tubaku pakki kinnipaneku ajal väga „Gr. Arabici“ga [?] kokku. – Korraga ilmus meil mõte Ilvesele ta ihnuse eest kätte tasuda ja ajasime sel otstarbel kella mitu tundi ette, et kui ta tirisema hakab, siis läheb Ilves töösse. Ise läksime voodise tagajärgesid ära ootama. Kuid kell ei hakanud tirisema. Meie ei saanud aru, mis see tähendama pidi, kuid arvame, et Nimrod, kes viimane magama mineja oli, tirisemise seisma pani. See oleks veel alles nali olnud, kui Ilves kella kolme ajal töösse oleks läinud. Küll me veel naerda oleks saanud. Kuid nüüd pidime sellest lõbust ilma jääma. Kahju!

[1] Alfred Grassi tütarlastekool.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Laupäeval, 18 veebr.

Hommikul tulin kella viie ajal üles õpima. Eksam oli kella 12 ajal. Sain rehkendusega neli, kuna aga ladinakeelega homme eksam on. Truslit kukkus läbi. Tundi ei saanud minna. Prof. David [1] olevat pahandanud, et meil alati tunni ajal eksamid on. Või see meie süü on! Eksamist tulles käisin „M. Aastasada“ ja siis „Olevikku“ toimetustes. Tee peal sain Kübaraga kokku. Tänases „Голос Земли“s ei olnud jällegi minu sõnumeid. Õhtupoolel käisin „Oleviku,“ „Meie Aastasada“ ja „Ю. Л.“ toimetustes. Siis läksin kliinikusse, kust Nimrodiga kaunis ruttu ära tulin ja Kübara poole läksime, et sauna minna. Sauna läksime kella 10 ajal ja tegime uulitsa peal kära. Ilves läks kuueliste sauna. Kübaral ja minul oli tema peale hing täis, iseäranis Kübaral. Saunast saime kella 12 paiku tagasi. Nimrod läks ühes meiega ka välja, Kübara portfelli ühes võttes. Oli enne meid kodu saanud. Kõneles, et olevat Ala ja Lüdimoisiga Rüütlis kella 11 ajal kokku saanud ja tahtnuvad hulgustega kaklema minna. Magama läksime kella kahe ajal, enne kaardid mängides. Mina jäin viimaseks üles. Tahtsin kirjutada või lugeda, kuid puudus tahtmine. Ma olen nähtavaste jõuetumaks jäänud.

[1] Станислав Викентьевич Давид, Stanislav Vikentjevitš David, oli Tartu Veterinaariainstituudis professor (EAA.404.1.513).

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Reedel, 17 veebr.

Hommiku käisin kliinikus. „Эпизотологія” [1] ettelugemisel ma ei olnud, vaid tulin varemalt ära. Käisin „Ю. Л.“ juures ja sealt tulime ühes Kübaraga ära. Ütelsin Kübarale, et ta mulle 20 ndal võla äramaksaks. Lubas umbkaudu. Ta läks ema poole, mina aga kodu. Lugesin lehed läbi ja õpisin kuni kella 3-ni. „Голос Земли“s ei olnud minu sõnumeid. Ma ei saa aru! Ehk on homme? Kella 3 ajal läksin Kübara poole, kuid ta oli äraläinud, mulle ukse külge nimekaarti kinnitades, et Oskar tulevat kella 7. ajal tema poole. – Läksin Jassi poole ja tulin sealt ühes temaga ära. Tema läks kursustele. Laenas mulle natukene raha. Mul oli mõte „Imperiali“ minna, kuid etendus algas kella 6 ajal peale, nõnda et minemata jätsin. Läksin kliinikusse, kust Nimrodiga kella ½ 6 ajal äratulime ja Margensi kursustele läksime, arvates et Kübar seal on, kuid ta oli ära läinud. Siis läksime tema poole ja ootasime hulka aega ukse taga, enne kui Ilves tuli ja sisse saime. Tegime niisama nalja ja rüselesime. Umbes pooletunni pärast tuli Kübar ja veel natukene aega peale teda O. Kraav, Suubi ja Sikka. Hakasime Kraavile etteheitma, et ta plikade poole hoiab. Katsus vabandada, kui ei saanud. Sõimasime teda. Häkitselt ütles keegi, et lähme E.N.K.S. gümnasiumi drama tegema. Peaasjaks võtame muidugi Kahuski pool Oskari otsimise. Ilves võttis kandle kaenla alla, mina Kübara vana kaabu pähe ja mantel ümber. Läksime uulitsal; Ilves mängis kannelt, kuna aga meie laulsime ja karjusime, iseäranis Olga maja juures. Ma tegin neiudele nalja, kes uulitsal vastu tulivad. Kübar ja Nimrod võtsivad palitut seljast ära. See oli veel alles lõbus õhtu üle hulga aja. E.N.K.S. kooli värava peal olivad Marie ja Valk. Mina ja Ilves tormasime sisse, ennast joobnuks tehes. Mina lorisin Marie kohal. Kübar ja Nimrod pidivad ka sisse tulema, kuid lõivad vististe kartma. Uulitsale jäivad veel ka Suubi, Sikka ja Kraav. Mina ja Ilves läksime üles kolmanda korra peale ja Ilves küsis, joobnuks tehes, Oskarit taga. Tuas ei olnud muud kedagi, kui Rõigas ja Kahusk. Mina vandusin ja lorisin. – Nimrod olevat Marie nähes oksendamist teinud, kuna Kübar, riided eest lahti, Nimrodile kärkinud: „Что я [...]ход?“ Tulime suure käraga kodu tagasi. Tõmbasime kella ja klopisime akente peale. Oskar lubas plikadele puhkuda, et meil olevat „commersch“ olnud ja öö läbi joonud. Mina ei olevat eksamite läinud j.n.e. – Lootuse uul. nurgal istusime ja mängisime kannelt. Urädnik läks mööda. Ma naersin parajaste kõvaste. Kodu sain kella 11 ajal. Õpimise himu oli kadunud.

[1] „Episotoloogia,“ õpetus loomataudidest.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Neljapäeval, 16 veebr.

Käisin esimest korda therapia kliinikus. Assisdent Pitkart ütles, et ta nägevat mind esimest korda ja küsis, kas ma tema kliinikus töötan. Nimrod oli Veerale „Meieaegse muinasjutu“ äraandnud. Veera olevat palunud mind tänada. Ella olevat enesele tahtnud. Saab kunagi Veera poole mindud, kui tal mamma maale sõidab. Õhtul käisin Ilvese pool, kuid tulin sealt kella 9 ajal ära, kodu õpima. On ju ometi laupäeval kaks eksamit, pühapäeval üks, esmaspäeval 2 ja teisipäeval või neljapäeval üks. Mull on himu neid äraanda, aga saab näha, kas jatkub õpimiseks jõudu ja püsivust.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Kolmapäeval (palvepäev). 15 veebr.

Hommiku käisin üle hulga aja kliinikus, nimelt aptegis. Sealt äratulles, sain Ilvese ja Tasaga kokku. Läksime Pihliku poole Leppiku uulitsasse, kuid teda ei olnud kodus. – Tulin kodu. Lõunaajal käis Johannes Zirk [1], kes Tartus põllutöö kursustel on, meie pool. Ajasime tükk aega loomade arstimisest ja kirjandusest juttu. Õhtu olin kodus. Mõtelsin järele, et kodumaalt on tarvis kevadel tingimata lahkuda. Kui mull kirjanduses midagi juhtub, siis on mull raske seda, kodumaal olles, väljakannatada ja ma usun, et mulle on siis kindlaid närvisid tarvis, et mitte elu võtta. Jumal hoidku! ja sellepärast pean just nimelt kevadel kooli lõpetama. Õpida täna ei tahtnud, kuigi laupäeval kaks eksamit ja pühapäeval üks eksam on. Ma ei saa aru, kuidas ma nii hooletu võin olla? See saadab mind viimati hukka! Ma saan väga hästi aru, et kooli on tarvis tingimata lõpetada, kuid õpimise himu puudub. Kõik on nii vastik, ka kliiniku käik. Ma tahaks ainult kirjandusele elada. Nüüd ei tee ma muud midagi mõtes, kui unistan ka omast tuast ja endast ära olenevast elust. Jõudu! ja mõne kuu pärast on see mull käes! Kuidas saan ma siis rõemu tundma, kui Tartust lahkuda võin. Jõudu?! Ma saan aru, et mulle seda tarvis on, tunnen väga hästi, kuid see puudub! Mu närvid on juba noorelt liiga ära rikutud. Kui nõnda veel edasi läheb, siis ei tea ma, mis küll tulla võib. Kaob ju lust elu vastu, ja mis mind veel elama sunnib on kirjandus ja ka pärastpoole mõni naisterahvas. Kui aga nende mõlematega midagi juhtub, siis olen kindel, et punkti elu taha panen. Kahju on küll noorelt sureda, kuid ümbruskond sunnivad siis mind selleks! Mull on vastik pealt vaadata, missugust elu elatakse, kuidas alama rahvaga ümber käiakse, kuidas vabamaid püüdeid ajakirjanduses ja õpiva nooresoo seas maha surutakse. Kõik taeva poole kisendava vägivallaga! Kuna tuleb lõpp! Niisugune seisukord võib veel kaua kesta, kuid võib ka varem kaduda. Ja kui tema kaotamiseks veel kord katse tehtakse, siis võib kindel olla, et teda enam olemas ei ole. See katse läheb küll palju maksma, kuid „võitluses annad sa enesele õiguse!“ Tõsine ja kohane ütelus! Iseäranis olen mina temaga nõus. Ma olen näinud, et demokratilisel viisil ei saa midagi ärateha. On tarvis tingimata sotsialrevolutsionilisi abinõusid tarvitada. Mina kaldun küll sinna poole. Vahel ilmuvad anarhistlised mõtted, pesinevad [?] tükk aega peas, kuid kaovad siis. Valitsus peab olema. Inimesed ei saa ju ilma selleta läbi. Vaevalt võib anarhismusega inimeste viletsust parandada. Ehk saan ka mina kord anarhistiks, kes teab, kuid praegu olen ma radikalne, ja leian ainult revolutsioniliste abinõudega riigiuuendust kohaseks. Võitlust tunnen ma ainult ausalt, rind rinna vastu ja mitte ääriveeri mööda. Neid mitte hävitada, kes teiste käsu järele teevad, kuigi nad endid sellega ära müüvad. Ennem esimesi, kuid kui tarvidus, ka teisi. Kõige kõrgemat aga milgil tingimisel mitte. Selle vastu olen ma. Mis jaoks? Kui rahvas võidab, ei ole tarvis seda verd enese peale võta.

[1] Johannes Zirk (1889-1965) oli Aksel Äro pärastine õemees.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Teisipäeval, 14 veebr.

Hommiku käisin Kübara pool. Nimrod oli ööd seal olnud. Küsisin, mispärast Kübar minu poole ei tulnud. Vabandas, et ära olevat unustanud. Ta läinud Mattot uisuteelt kodu saatma. Võtsin Kübara poolt lehed ja tulin kodu. Reili poolt oli kiri tulnud. Pakub mulle oma kohta Melitopoli [1] kreisis. Mull ei ole selle vastu midagi, kui sinna saaks. On teine kliima ju ja palk on ka kaunis rahuloldav. Kella 3 ajal läksin Kübara poole ja sealt alla linna. Käisime „Ю. Л.“ toimetuses ja postkontoris. Saatsin „Голос Земли“le sõnumeid. – Olin päris haige ja tahtsin „Imperiali“ minna, kuna aga Kübar mind uisuteele kutsus. Viimaks võttis ta nõuks ka „Imperiali“ tulla. Läksime tema mamma poole. Mina jäin „Karskuse Sõpra“ ootama ja ootasin hulga aega, enne kui ta tuli. „Karskuse Sõbras“ sain Neissariga kokku. Oli terve suvel ja sügisel Venemaal mitme koha peal olnud. Nüüd lähevat ühte mõisasse valitseja abiliseks. – Kui Kübar tuli, läksime „Imperiali.“ Seal oli üks pilt „Surma puhand“ rääkija. Novitskaja, kes pildil osa etendas ja ka kõneles, leidis rahulolemist. Kõike pilte me läbi ei vaadanud, vaid tulime ennem ära ja läksime uisuteele. Kübar uisutas, kuna aga mina Lüdimoisiga kõndima hakasin. Uisuteel olivad Marie ja Salme. Lüdimoisile seletasin E.N.K.S. gümnasiumis ettetulnud juhtumisi ja sõimasin plikasid ühe õpilase kuuldes. See vahtis mulle kaua järele. Oli liiga teotav. Uisuteele tulivad Nimrod, tema vend ja ka Ilves. Nimrodi Oskar läks Rõikale parajaste sel silmapilgul juurde, kui ta Mariega uisutas ja küsis, kuna ta võlgneva 5 kopikat ära maksab ja sõimas Rõigast. Küll oli aga pilge. – Siis läksime hulgani ümberkäidavate saanide peale. Seal olivad ka mitmed neiukesed. Sai loritud ja lauldud ja kisendatud. Niisugust kära ei ole ma veel uisuteel teinud, kui täna. – Olin ka Oskariga koos. Tema läks minu nõuandmise peale Salme juurde küsima, kas kirja kätte on saanud. Salme ei olevat lubanud kirja lahtigi teha, kuid teinud siisgi. Oskar kõneles temaga hulga aega ja tuli siis minu juurde. Mina olevat kirjas valetanud. Salme ei olevat mitte lubanud minu üle arvamist kirjutada, vaid jutu üle. Mina sain aga Oskarist teisite aru ja arvan, et tema mulle ka nõnda kõneles. Omas kõnes kaitses ta Salmet. Ütelsin, et sa katsud ju nendele meele järele olla. Läks pahaseks. Mina usun küll kindlaste, et tema nende meele järele katsus olla. On ka oma mõteid muutnud. Tähendab, mina olen siis ainukene, kes kõige rohkem tegi ja siisgi kindel on. Oskar läks uisuteelt ühes Valki, Rõika, Marie ja Salmega ära. Mina olin parajaste ümberkäidava saani peal ja laulsin kaunis kõvaste ühte lori laulu. Kui neid nägin, hüüdsin Oskarile järele: „Head söögi isu!“ – Uisuteele tulivad Pihlik ja Koort. Nad olivad Kübara pool tüdrukuga. Pihlik [...] parajaste, kui Kübara mamma sissetulnud. See oli veel lops! Nad vabandanuvad endid, üteldes, et Ilvest ootavat ja tulnuvad siis ära uisuteele, tüdruk ka ühes. Mõni asi. Elab Pihkva uulitsas ja teda tunnevad paljud ja ta ei keela ka. Uisuteelt tulime ühes ära. Kübar kutsus tüdrukut enda poole, kuid see ei tulnud. Oligi parem, sest et mamma ootas Kübarat kodus. – Magama läksin kella 3 ümber.

[1] Melitopol on linn Ukrainas.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Esmaspäeval, 13 veebr.

Täna ei läinud ma haiguse pärast mitte kuhugile, vaid olin kodus ja lugesin lisasid, mida eila toonud oli. Iseäranis meeldivad mulle „Kuradi kuld“ (missugune mittekohane pealkiri) ja Mati Marduse „Murdlained.“ [1] Esimeses on kavalad ja ettevõtjad kelmid tegevuses, kuigi aine just õige ei taha olla. Teine kirjeldab kaunis pildirikkalt ärevuseaegadest juhtumisi. Mina usun, et niisugused on meie noored naisterahvad küll. Kui armastama hakavad, siis unustatakse endised idealid ja antakse isegi... revolver sõbrannale. Alguses täis elujõudu, lootusi, pärast jõuetust ja olukorra alla alandamist. Teistsugune on Ilmar seal. Meeldib rohkem. Ka kirikuõpetaja ja Kääriku tüüpused on kaunis hästi välja tulnuvad, nõndasamuti ka Jänese tütarte omad, kes peale kavaleride midagi muud ei tea. Naeruväärilised! Jutustust läbi lugedes jõudsin otsusele, et vaevalt võib Eesti ennast niisuguste lastega ärgata. – Lisades on veel Heinrich Võsu (Avikson) [2] „Kah rahvavalgustaja“ ja „Ametivennad“ kaunis tõetruud, iseäranis viimane. Esimeses ei taha ma hästi uskuda, et kooliõpetaja „mässajate“ nimekirja kokku oleks seadinud. Oli ju see sel ajal kirikuõpetajate ja mõisnikute töö. Täna ma sain hulga „Голос Земли“ numbrisi. On üks parematest lehtedest nähtavaste. Meeldib rohkem, kui „Рѣчь.“ [3] – Voodis lamades mõtelsin, et ei ole kedagi hästi küpsenud sõpra, kellega elu ja politiliste küsimuste üle vaielda saaks ehk kirjalikult mõteid vahetada. Ainult Alex ja Jass. Esimesega saan ma harva kokku, sest et tal aeg puudub, kuna aga teine tsentrumis seisab. Kübar nimetab ennast sõnades vabameelseks, kuid tegudes, ma usun kindlaste, ei tõenda ta vististe neid sõnu. Temast ei või ju midagi suuremat loota. – Õhtul käis Nimrod tükiks ajaks minu pool ja läks siis Kübara juurde, kes ka minu pool pidi tulema, mulle tänast „Ю. Л.“ ja laupäevast ”T. Teataja“ [4] numbrisi tooma, kuid ei tulnud. Magama läksin kaunis hilja.

[1] Paul Madisson (1883-1940) oli eesti kirjanik, kelle sulest ilmus 1908. aastal jutustus „Murdlaened“ Mati Marduse nime all.

[2] Heinrich Avikson (1936. aastast Aviksoo; 1880-1942) oli eesti kirjanik. Heinrich Võsu oli üks tema varjunimedest. Ta töötas ärijuhina ajalehes ”Meie Aastasada” aastatel 1911-1912.

[3] „Рѣчь,“ „Retš,“ oli vene ühiskondlik-majanduslik ja kirjanduslik ajaleht, mis ilmus Peterburis aastatel 1906-1917.

[4] „Tallinna Teataja.“

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Pühapäeval, 12 veebr.

Hommikul käisin all linnas ja tulin sealt Kübara poole. Siis läksin Jassi juurde. Olivad kõik kolmekeisi kodus. Andsin sõnumed Tompi venna kätte. – Kodus olin kuni kella viieni ja läksin siis uuesti Jassi poole, kuigi enese haige tundsin olema. Ma tahtsin Tompi käest „M. Kodumaa“ [1] lisasid saada. Tõnis ei julgenud ilma venna lubada neid anda ja ma ootasin kuni ta ise kodu tuli ja küsisin siis. Sain raamatu. – Jassi pool sõime halvat ja apelsini, mis Nõmberg enese raha eest minu arvel tõi. Nemad läksivad kolmekesi ülikooli Leo Tolstoi „Elav surnukeha“ [2] üle näitliku kohut pealt kuulama, kuna aga mina Kübara poole läksin. Teda ennast ei olnud kodus, kuid Ilves oli küll. Seal olivad veel paar teist noortmeest. Ilves kõneles, et Koort ja Pihlik olevat lubanuvad nende poole alkoholi ja daamesid tuua. Nad on kanged mehed vististe ja teevad selle ka välja. – Tükikese aja pärast tuli Kübar kodu. Ajasime niisama alguses juttu, kuid pärast kaldus see Faure vabriku [2] peale. Ilves seletas, et seal olevat mitmesugused puudused. Mina ütelsin siis, et läheme Kübaraga, kui ajalehtede kaastöölised sinna järele vaatama. Kui need puudused tõesti on, siis läheb sõnum nende üle Faurel ligi tuhat rubla maksma. Tal tuleb ju mitmesugusid uuendusi teha. Meie arutasime oma minekust pikalt ja laialt ja võtsime nõuks seda neljapäeval teoks teha. Ilvese poolt tulin ma kella poole üheteistkümne ajal ära, nimelt kodu. Siin lugesin kuni ülepoole ööni hra Tompi käest toodud lisasid. On kaunis huvitavad.

[1] „Meie Kodumaa“ oli eesti ajaleht, mis ilmus Viljandis ja Pärnus aastatel 1907-1914.
[2] Leo Tolstoi (1828-1910) kirjutatud näitemäng, mis ilmus lühikest aega pärast kirjaniku surma.
[3] Tartu suurim tööstusettevõte oli mõneks ajaks Adalbert Faure'i Põllutöömasinakeskus.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Laupäeval, 11 veebr.

Käisin hommiku eksamil, kuid jäin hiljaks. Nimrod ütles, et eksam algada kella 12 ajal, kuna ta aga kell 10 algas. Greving [1] oli minu juba ette kutsunud. Kui ma pärast läksin, ei võtnud ta enam ja ütles: „Teie peate minu ootama, aga mitte mina teid.“ Läbisaivad eksamil Mihkelson, Maasik, Kivi ja Nimrod. Läbikukusivad Truslit ja Johanson, kuna aga Kuusik ja Ivanov üle pea tulnud ei olnud. Venekeele tundi ma ei läinud. Läksin „Ю. Л.“ juurde ja tulime sealt Kübaraga ära. Mina läksin kodu, et kella ½ 4 ajaks Kübara poole minna ja sealt „Ю. Л.“ Urbanovitschi käest raha võtma. Kübar kõneles, Oskar olevat ütelnud, minu kohta olevat „Olevikus“ pikk sõimukiri ilmunud. – Urbanovitsch raha ei annud. Ütles, et ei ole. Kübar läks ema poole, mina aga „Meie Aastasada“ toimetuste. Tahtsin hra Tompi käest raha ette saada, kuid ta ei andnud. Vabandas, et mulle ei olevatgi nii väga tarvis ja niisugune raha ettesaamine rikuvat kaastöölised ära. Mina saavat ju „Päevalehe“ käest hästi raha, kus mull palju ilmuvat. Toimetusest läksin Margensi kursustele ja sealt tulime Jassiga ära. Läksime tema poole. Sain ta käest 20 kop. Jass ja Nõmberg läksivad sauna, mina aga Kübara poole. Ilves oli kodus, kuna aga Kübar varsti tuli. Tükikese aja pärast tulivad ka Oskar ja Suubi. Näitasin Oskarile seda tema „suurt“ sõimukirja „Olevikus.“ – Oskar ütles, et Antson ei olevat lubanud mulle kriitikat saata. Ta seletas minu „Muinasjutu“ vigasid, mida tüdrukud ette olevat toonud. Kirjutan neile homme vastuse. – Kübaraga läksin kella kümne paiku Jassi poole, kus kakoot jõime. – Kübara poolt tulime Oskar, Suubi ja mina kella ½ 12 ajal ära. Mina läksin kohe magama. – Täna sain teada, et Alex. Leppik olevat Viljandi rahukohtus koha saanud. Läinud pappaga jala Viljandisse.

[1] Prof. dr. pharm. Bernhard Greving oli Tartu Veterinaariainstituudis laborant (EAA, f. 404, n. 1, s. 511). Vt ka „Postimees“ Nr. 52 1933, lk. 1.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Reedel, 10 veebr.

Olin haige ja väljas täna ei käinud. Päeva kirjutasin „miniaturide kogu.“ Oleks hea, kui mõnele ära saaks müüa. Õhtu õpisin natukene aega Ladina keelt, et homme eksamile saaks minna.

 

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Neljapäeval, 9 veebr.

Hommikul läksin kella 11 ajaks kliinikusse ja küsisin enese kõhuvalu pärast kella ½ 12 ajal lahti. Läksin „Ю. Л.“ juurde. Seal olivad Urbanovitsch, Sentschenkov ja Kübar. Kübaraga tulime kella ühe ajal sealt ära. Kumbgi läks oma kodu. Tee peal ütelsin talle, et mispärast ta seda igale ühele laulab, kui Urbanovitsch ehk nõnda ütles. Naeris. Ta ei saa aru, mis hea või halb on. On selle jaoks veel liiga lapsik, mida ka ta endised ja praegu korduvad teod näitavad. Mina usun, et temal küll haledat, kaastundliku ja tänuliku südant ei ole. On üks nendest, kes tahavad, et nendele halba ei tehta, kuid teistele siisgi ise teevad, kes teise käest tahavad, kuid tasuda ei mõista. Ma usun, et niisugustel inimestel ilmas raske on ära elada. Ehk saab targemaks! Kodus heitsin kõhuvalu pärast voodisse ja jäin tukkuma. Kella viie ajal ärkasin üles. Helmi Pinti ema tuli meie poole ja oli kuni kella seitsmeni. Õhtu olin kodus ja välja kuhugi ei läinud. See kõhuvalu küll! Ma usun, et enese ära olen venitanud. Õhtu lugesin ja kirjutasin. Õpida ei saanud. Ma ei saa vististe ühes teistega laupäeval eksamile minna. Küll on halb lugu, aga pole midagi parata. Tahan küll kevadel lõpetada, kuid õpimise himu puudub. Ootasin täna Antsoni käest kirja, kuid ei tulnud. Ka Reili [1] ei kirjuta, kuigi kirjas Võllile olevat lubanud.

[1] Kas Johan (1889-?) või Jaan (1872-?) Reili, kes olid Aksel Äro tädipojad ja samuti veterinaarvelskerid.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Neljapäeval, 9 veebr.

Hommikul läksin kella 11 ajaks kliinikusse ja küsisin enese kõhuvalu pärast kella ½ 12 ajal lahti. Läksin „Ю. Л.“ juurde. Seal olivad Urbanovitsch, Sentschenkov ja Kübar. Kübaraga tulime kella ühe ajal sealt ära. Kumbgi läks oma kodu. Tee peal ütelsin talle, et mispärast ta seda igale ühele laulab, kui Urbanovitsch ehk nõnda ütles. Naeris. Ta ei saa aru, mis hea või halb on. On selle jaoks veel liiga lapsik, mida ka ta endised ja praegu korduvad teod näitavad. Mina usun, et temal küll haledat, kaastundliku ja tänuliku südant ei ole. On üks nendest, kes tahavad, et nendele halba ei tehta, kuid teistele siisgi ise teevad, kes teise käest tahavad, kuid tasuda ei mõista. Ma usun, et niisugustel inimestel ilmas raske on ära elada. Ehk saab targemaks! Kodus heitsin kõhuvalu pärast voodisse ja jäin tukkuma. Kella viie ajal ärkasin üles. Helmi Pint ema tuli meie poole ja oli kuni kella seitsmeni. Õhtu olin kodus ja välja kuhugi ei läinud. See kõhuvalu küll! Ma usun, et enese ära olen venitanud. Õhtu lugesin ja kirjutasin. Õpida ei saanud. Ma ei saa vististe ühes teistega laupäeval eksamile minna. Küll on halb lugu, aga pole midagi parata. Tahan küll kevadel lõpetada, kuid õpimise himu puudub. Ootasin täna Antsoni käest kirja, kuid ei tulnud. Ka Reili [1] ei kirjuta, kuigi kirjas Võllile olevat lubanud.

[1] Kas Johan (1889-?) või Jaan (1872-?) Reili, kes olid Aksel Äro tädipojad ja samuti veterinaarvelskerid.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Kolmapäeval, 8 veebr.

Nimrod kõneles kliinikus, Kübar olevat talle ütelnud: „Urbanovitsch ei sallivad seda, et ma õhtu poolel seal käin.“ Mina vähemalt aga mitte kellegile seda veel ütelnud ei ole, et Urbanovitsch tema küsimuse peale, kas Mägi selle kuulutuse tõi, vastas: „Не вам ли это всё равно.” [1] Minul oleks see hinge täis ajanud. Õhtu olin tükk aega kliinikus ja läksin siis Ilvese poole. Kübar oli uisuteel. Ilves kõneles, et Kübar olevat mamma käest üüri ja puude raha saanud ja selle läbi löönud. Üür on tal kahe kuu eest maksmata. Kursustel ei olevat Kübar sel aastal mitte üle viie korra käinud. Tulin kodu. Katsusin õpida, kuid kõhuvalu pärast ei saanud. Päris häda!

[1] „Nagu sel oleks teile mingi tähtsus.“

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Teisipäeval, 7 veebr.

Hommikul tulin hilja üles. Käisin „Ю. Л.“ toimetuses. Mull oli tänases numbris 65 rida. Kella ½ 12 ajal läksin kliinikusse ja siis tundi. Tunni lõpul läksin „Ю. Л.“ juurde ja sealt Kübaraga üles. Tema läks kodu, mina Jacob Leppiku poole. Ta andis mulle ühe rubla võlga ära. Nõmberg ja Jass tahtsivad, et ma neile pudeli veini ostaks. Ütelsin, et pandgu nemad ka, küll ma siis ostan. Nemad ei olnud nõus ja nõnda jäi siis ostmata. Kodus kirjutasin „Ю. Л.“ jaoks miniaturisid ja paar sõnumit. Kliinikusse sain kella kuueks ja tulin sealt ühes Nimrodiga ruttu ära. Läksin tema poole. Ta lubas Kübara poole ööseks tulla. Sai viimaks mamma käest suure vaevaga peale luba. Seal on ta kiitus, et alati kodust ära võib olla. Koputasime Veera akna peale. Ütelsin Nimrodile, et ta mingu sisse, kuid tast torust ei olnud asja. Läks jälle mokka! Tema poolt läksime üles. Mina kodu, tema Kübara poole. Tükikese aja pärast tuli ta minu poole. Kübarat ega Ilvest ei olnud kodus. Minu poolt läksime tagasi Kübara poole. Ilves oli kodus, kuna Kübar hiljem tuli. Kõnelesime vanaaegsetest jutudest. Kübar ütles ka mulle, et Antson olevat ütelnud Oskarile, ta kirjutavat ka oma arvamise minu üle. Hea, küll ma talle kohase vastuse annan. Kella ½ 12 ajal tulin sealt kodu. Magama läksin kella 2 ajal.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Esmaspäeval, 6 veebr.

Jäin aptekisse veerand tundi hiljaks. Magister ütles, et mulle nummert välja ei pane, kui veel hiljaks jään. Küll on toru! Aptegist läksin „Ю. Л.“ poole, kus theed jõin ja sõnumeid kirjutasin. Sealt tulin ühes Kübaraga ära. Käisin „Meie Aastasada“ juures, ja sealt läksin Kübara poole, kus kella poole 12 olin. Kübarale oli juba „Aeg“ [1] tulnud. – Kella poole viie ajal tuli Kübar minu poole ja siis läksime alla, enne „Ю. Л.“ juurde ja siis kliinikusse. Urbanovitsch kiitis, et mul olevat head sõnumed. Kliinikus Nimrodi veel ei olnud. Ütelsin poistele, et nad Nimrodile ütleks, et ta mind kliinikus ootaks. Ma tahaks täna Veera poole minna. Ehk saab! Siis läksime Kübaraga uisuteele. Ajasin tükk aega Ruberiga jutu. Ütles, et tal olevat suga jõuetus. Ma ei taha uskuda, ehk ta küll selle haiguse vastu rohtu

näitas. Uisuteel olivad Oskar, Matto (Eldela), Olga, Marie, Salme ja Gerda. Mina mitte kedagi tüdrukutest ei teretanud. Oskar läks Salme ja Gerda juurde küsima, kas esimene minu jutu kätte on saanud. Salme vastas et jah. Ta ei uskuvat, et Peeter nõnda teinud on. Siis ütles ta, et jutt ei olevat mitte hästi kirjutatud. Olevat liiga palju hüppeid sees. Lubas mulle kirjaliku arvastuse saata. Saatku. Küll ma juba talle vastuse annaks. Uisuteelt läksin Kübaraga kliinikusse, Eldela läheduses. Sõimasime E.N.K.S. gümnasiumi õpilasi. – Nimrod oli kliinikus. Mull oli deshur kella 10-12. Kübar läks kodu, mina aga Nimrodi poole. Sealt tulin ruttu kliinikusse tagasi. Kliinikus tegime niisama drama, ajasime kirjanduse üle jutu ja mängisime kaardid. Kella poole 11 ajal läksime „Olympiasse“ Gribojedovi ja Nimrodiga billjardit mängima. Seal ei saanud, ja siis. K. A. S. Nimrod ei oska peaaegu mitte sugugi mängida. Kodu sain kella ühe ajal öösi. Oli kõrvadel külm. Külmetasin vist enda ära. Magama läksin kell 3.

[1] „Aeg“ oli „Päevalehe“ lühendatud väljaanne, mis ilmus Tallinnas aastatel 1906-1917 ja 1919.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Pühapäeval, 5 veebr.

Üles tulime kella poole kümne ajal. Oskar tuli sinna. Kõneles, et Rõigas olevat Kahuskiga ja Olgaga tülisse läinud, kuid uuesti sõber. Ütelsin Oskarile, et ta armastavat vististe ka mõnda nende seast, sest egas muidu alati tüdrukute juures ei oleks. Mina tulin ½ 11 ajal Kübara poolt kodu. Lugesin ja kirjutasin kella kolmeni ja läksin siis „Imperiali,“ enne Kübara pool käies, keda kodus ei olnud. „Imperialis“ oli tore draama ja kaunis kena naljamäng. Närvide peale mõjus ka „Pathe Journalis“ [1] olev pilt, kuidas keegi õhusõitja Eifelitornist uue langesirmiga alla kargas ja surma sai. Draamaajal tõusis mull kange tung rikkuse järele ja otsus kõvenes veel rohkem. Mis saan mina velskeri ametis ehk kirjanik olles. Viimases võin ainult Eestis kuulsaks saada, aga mull on tung üleilmlise kuulsuse järele. Ma pean ta kätte saama, ükskõik kas reisimisega, või mõne muu tegevusega. Kinost läksin kliinikusse. Nimrod oli seal. Ütelsin talle veel kord, et Mattot esimese võimaluse juures sõimaks ja talle minu jutu annaks. Saatsin enne kliinikusse minekut Antsonile „Meieaegse muinasjutu.“ Meie tahtsime täna Nimrodiga Veera ja Ella poole minna ja ööseni jääda. Veeral on mamma maale sõitnud, nõnda et nad üksi on. Mina neid küll ei tunne, kuid Nimrod tutvustab. Neid ei ole aga kodus. Läksime Rüütli uulitsasse, et ehk leiame nad üles, kuid neid ei olnud seal. Käisime „Karskuse Kuratoriumis“ lootes, et ehk on hra Jurkatamm seal ja ma saan talle „Meieaegse muinasjutu“ venekeelse tõlke parandamiseks anda, kuid teda ei olnud. Nimrod läks kodu, mina uisuteele. Sain Oskariga parajaste kokku, kui ta E. Ü. S. [2] välja tuli. Ta oli sealt uisuteel võitude nimekirja saanud. Läksin tema poole. Aleks tuli kodu. Oli teisel hea tuju ja pilkas mitmeid. Meie tulime sealt Oskariga ruttu ära ja läksime Riia võerastemajasse, kus Tallinnast sõitnud uisutajad korteris on. Kuid neid ei olnud kodus. Siis läksime Kübara poole. Mina kirjutasin seal Tallinna neiude nimed üles, et Oskar tallinnlaste käest järele küsiks, kas nad tunnevad neist mõnda. Küsisin Ilvese käest paberossi, kuid ta oli uhke ja ei andnud. Siis tulime Oskariga sealt ära ja läksime Jacob Leppiku poole, kust ma herra Tompi lubaga „Ulaku“ [3] paar aastakäiku lugeda võtsin. Oskar ütles, et ärgu ta andku. Ta tahtis, et ma temaga öösel vaksalisse tallinnlasi saatma läheks. Mina läksin aga kodu, ja lugesin kuni kella 12.

[1] Pathé-Journal oli maailma esimene ringvaade kinos näitamiseks.

[2] Eesti Üliõpilaste Selts.

[3] „Ulak“ oli eesti pilkeleht, mis ilmus Pärnus ja Viljandis aastatel 1907-1910

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.