Pühapäeval, 25 märtsil. Esimene Ülestõusmise püha.

Ma ei ole enam hulka aega kirjutanud. Ei ole aega, ega ka tahtmist olnud. Nüüd tuli ta. Palju olen selle vahe sees kurbtust, kui ka rõemu näinud. Polnud raha ja pühad on nii vaesed. Ei tea kust homme lehtede ostmiseks raha saan. Käisin ühel päeval raha eest armastust otsimas. Tahtsin ennast lõbustada. Hing läheb täis, kui selle peale mõtlen, kuidas rikkad ennast lõbustavad. Ja kelle rahal? Meie, – proletariadi käest. Tuju on väga halb; äratab enesetapmise ideesid elusse. Ei tahaks neile võrsumiseks jõudu anda, kuid vahel tärkavad nad ise. Ilmuvad põhjata mõtted, ilma sisuta. Asuvad peaajudesse, juurduvad, võtavad kauemaks aset. Ei vaevagi ennast nende välja ajamisega. Elu?! Misjaoks ma elan? Kurat võtku, sellest ei saa ma aru, kuid elan siisgi. Laron ja Aller sõitsivad siia. Kübar läks maale Ilvese poole. Laupäeva öösi olin vene kirikus, enne Lüdimoisi pool. Mängisime kaardisi. Täna olin kodus, sest et ennast väga ära olen külmetanud.

Raha?! Raha on tarvis!

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Teisipäeval, 13 märtsil.

Hommiku magasin kaua. Kliinikus oli ainult vähe aega. Sealt läksin „Okraina“ trükikotta, kus seni olin, kuni Kübar lehed ärasaatis. Siis tulime tulema. Saime Alexiga kokku. Mina küsisin tema käest rohkem kontroll assistentide tegevuse üle. Nimelt tegi hra Grünvald [1] mõnedele velskeritele ettepaneku, kas nad mitte kontroll assistentide kursustele ei soovi minna. Kursused on ühe kuulised. Palk oleks neil 300-400 rubla aastas, prii korter ja ülespidamisega. Ei ole just halb. Peale selle võib ju veel ka velskeri ametiga eraldi teenida. Ehk lähen ma ka kursustele. Kodus ma lõuna ajal ei käinud. Sõin Kübara poolt. Ta ütles mulle, et kolivat reedel ära, kuid õhtu sain ma Nimrodi käest teada: Kübar lähevat homme uute korterisse, kuid tahtvat, et mina, Oskar, Suubi ja Rõigas neljapäeval tema vanasse korterisse läheks ja seal ukse taga kära teeks. Ta ei oleks meile oma uute korterisse minekust midagi teatanud. Jällegi üks sigadus sõprade vastu. Meie aga ei lähe. – Piibliloo tundi sain parajaks ajaks, kuigi kartsin, et hiljaks jään. Oli kõva vaidlemine õpetaja Schwartziga. Mina ütelsin, et ei saa mitte kuidagi seda usku uskuda, mida mõega ja tule läbi kuulutadi, mille hääks verd valati. Tema katsus tõendada, et paganad olevat enne usutoojate vastu ülesastunuvad, kuid see on vale. Nemad tungisivad meie maale, tapsivad inimesi, võtsivad nende vara enestele, ehitasivad meie abiga enestele kindlaid lossisid, et siis võimalus oleks julgeste nende ehitajaid tarbekorral maha tappa, ja sundisivad verega määritud usku vastu võtma. Ei ole ka ime, kui inimesed niisugust ei tahtnuvad. Seal on siis see usk! Kuulutas ju ometi Jeesus rahu. Peale selle ütelsin ma veel õpetajale, et Lutheri usk ei ole vististe mitte looja meelest alamale klassile määratud, sest et Luther ütles ühel maapäeval (sel ajal kui suur talupoegade mäss oli) umbes sellesarnaselt: „Tapke neid alatuid loomi!“ Ha-ha! Usk on siis ainult rikkastele! Ja seda pean mina uskuma! Ei! Seda ma ei või! Sai veel mitmete teiste asjade üle vastu vaieldud. – Täna küsisime prof. Schantöri käest, kuna ta meid „Pharmokologiaga“ eksamile võttab. Peale pühasid. Halb! Peale töö lõppu tegime kliinikus „drama.“ Õhtu oli mull lõpmata halb tuju. Elu läks nii vastikuks. Raha ei olnud. Mitmesugused mõtted käisivad läbi pea. Oleks ma juba koha peal. Ehk muutuks siis elujärg. Ei oleks ehk nii rahapuudust. – Kõndisin Rüütli uulitsas, vahtisin niisama. Kodu tulin kella poole kümne paiku. Lugesin romani ja rehkendasin. Läksin hilja magama. – Olen ennast ära külmetanud.

[1] Arvatavasti loomaarst Gustaf Grünvald (1888-?), kes õppis Tartu Veterinaariainstituudis aastatel 1907-1912.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Esmaspäeval, 12 märtsil.

Hommiku jäin kliinikusse hiljaks, nagu harilikult alati. Lõunaajal käisin „Okraina“ juures ja õhtul ka. Õhtu oli Kübara pool „Põrgu pasuna“ koosolek. Alguses toodi süüdistused nende vastu välja, kes juhtmõtest „Kõik ühe eest, ja üks kõikide eest“ üle astunud olivad. Kõige rohkem jäi Kübar süüdi, mis ka tõsi oli. Halvemine ei võinud ju mitte keegi talitada, kui tema. Tema teguviis oli, lihtsalt, häbematus. Ka Oskar ja Suubi jäivad osalt süüdi. Koosolek oli lahtine, nõnda et temast ka Nimrod ja Rõigas osa võisivad võtta, aga ainult mitte seltsi peaasjades. Kübar ja Nimrod süüdistasivad Mariet. Mina kaitsesin teda, sest et nüüd võimalikult erapooletu katsusin olla. Nende asjade arutamine oli väga tormine. Süütaks jäime ainult meie, – mina ja Ilves. – Nüüd tuli seltsiasjade harutamise küsimus kõne alla. Kõige enne teatas Kübar, et ta seltsist välja astub, siis Ilves, Oskar ja Suubi. Nõnda jäin siis mina üksi seltsi. Hea! Nõnda kaua, kui mina Tartus olen, ta ei kao. – Selsamal õhtul tegime – mina, Nimrod ja Kübar – otsuseks uut seltsi asutada. Nimeks oleks „Fraternitas Alcoholiensis.“ Ka värvid: punane, kollane ja valge – oleksivad tal olemas. Meie töötasime kaunis laialdase programmi välja. Selts põhjeneb jälle muidugi joomise peale. – Kübar läheb sealt korterist ära, Kesk uulitsasse. Talle on üles üteldud. Kodu tulin ma kella 12 ajal ja hakasin romanisid lugema, nõnda et kaunis hilja magama sain minna. Õpimise himu puudus. Raamatud olivad, kuid mis nendega teha, kui esimest ei ole.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Pühapäeval, 11 märtsil.

Ei kirjutanud kaks päeva midagi. Valmistasin eksami vastu. Aega oli vähe, ja pealeselle ei juhtunud nende päevade sees ka midagi iseäraliku. Ainult raha (kaks rubla) sain Kübara käest reedel kätte. Albert Aller olevat juba Tartu sõitnud; vististe siis ka Peeter Laron muidugi. Täna hommiku olin eksamil. Tõmmasin teise pileti. Ma ei olnud seda ootanudgi. Sain neljast natukene vähema numbri. Nõnda on mull siis veel üheksa eksamit ära anda. Õhtu olin Rüütli uulitsas ja pärast Kübara pool. Meil pidi „Põrgu pasuna“ koosolek olema, kuid Suubi ja Oskar ei tulnud. Nõnda jäi siis pidamata. Kella 10 ajal õhtu käisin Kraavi pool. Neid ei olnud kumbagi kodus. Võtsin „Isamaa“ [1] lisasid lugeda.

[1] „Isamaa“ oli Tartus 1906-1909 ilmunud kodanlik ajaleht.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Neljapäeval, 8 märtsil.

Olin hommiku pool tundi kliinikus, sest et hilja voodist üles tulin. Siis läksin „Okraina“ trükikotta, võtsin lehe ja läksin kodu, kus ma kella neljani olin. Siis läksin „Okraina“ toimetuste ja tõlkisin seal sõnumeid ümber. Kliinikusse sain lõpuks. Brentzen olevat ütelnud, et gradualistidele (mina, Nimrod ja Truslit) kliiniku nummert välja ei pane, sest et me kliinikus ei käi. Ma olen ka tõeste väga vähe käinud. Tarvis korralikult käima hakata. Kliinikust läksin Zirki poole, kus Kübaraga kokku sain. Käis mitme sugulase pool, kuid raha ei saanud. Ma usun, et ta ei küsinudgi. Mull ajab see hinge täis. On ju raha ometi nii tarvis. Küll on häda. Lugesin võlad üle 10 rubla. Tarvis on ju neid ära maksa. – Täna ei olnud ma kahe ettelugemise peal. Poppe ettelugemisel olnuvat ainult Johanson ja Truslit. Kaks üheksa seest! Kodu tulin kella 8 ajal. Hakasin vastu tahtmist õpima. Ei ole midagi parata. Ülehomme on „Фармакогнозія“ eksam ja ma oskan kahekümneviiest piletist vaevalt seitset. Selkombel ei saa eksamisi kevadel ära anda. Puudub tahtmine õpimiseks. Närvid on purustatud, mõted laiale. Muud ei saa ma teha, kui kirjutada. Ainult see läheb mull. Ka romanisid saan lugeda, kuid nendega ei saa velskeri diplomi. Õpimise tuju rikkub ka veel raha puudus. Ei ole mitte kopikatgi. Ilmuvad enesetapmise mõtted. Kui selle üle järele hakan mõtlema, pane ette: „Mispärast olen ma siis need mõned aastad ennast vaevanud, oma närvisid rikunud. Misjaoks olen ma õpinud ja viletsusi kannatanud? Ma olen praegu enesetapmise mõtele jälle kaunis lähedal. Vastik on see elu, nõnda nimetatud „elu.“ Ei ole ju temas meile, vaesematele inimestele, rõem. Rõem näitab ennast ainult vahel, kuid kaob murede sisse. Ja pääseteed ei ole! Ümberringi rusumine, pettus! Oh Jumal! Kuna lõpetad sa vaevatute mured ja muudad nende elujärge? On see kaugel? Täna sain ma Mary Liivi [1] käest kaarti. On minu avaliku oleku ja usalduse eest tänulik ja imestab nende kahe üle. Mina tänan teda ka omalt poolt tema avaliku oleku üle. Ta meeldib mulle oma kirjutuse viisiga. Nii lapselik usaldav! Ma hakkan teda nagu armastama, kuigi teineteist veel näinud ei ole. Kuid ma usun, et ta ilus on. Naisterahval, kellel avalik olek ja usaldus ja ilus käekiri on, ei või ju mitte inetud olla. Kuid on ka niisuguseid olemas. Oh, oleks ta ilus, ja ma usun, et kui teda näeks, siis tõeste armastama hakkan. Oskar ja Suubi käivad hoolega E.N.K.S. gümnasiumis. Esimesel olevat isegi värati võtti ükskord antud. Rõigas olevat veikselt seal tülisse läinud, kuid käivat vahel ka ikka seal. Imestan Oskari üle. Seal on ta, „ei lähe enam kui ükskord.“ On nüüd neid neiukesi seal armastama hakanud. Ha-ha! Mis on nendes armastuse väärilist? Keda ehk armastada võib, on Gerda Västrik. – Kübar ütles, et pühapäeval on „Põrgu pasuna“ koosolek. Ta lubas Oskarile ja Suubile ettepanda, et need jätku Kahuski pool käimine maha. Kui Oskar seda ei tee, astub ta seltsist välja. Seda teen ehk ka mina ja ka Ilves. Siis asutame uue joomise seltsi.

[1] Mary (Meery) Liiv (1894-1920) oli eesti kirjanik Jakob Liivi tütar.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Kolmapäeval, 7 märtsil.

Hommiku olin tükk aega kliinikus ja tulin siis Nimrodiga ära. Ettelugemisele ma ei läinud. Käisin lõunajal „Oleviku,“ „Meie Aastasada“ toimetustes ja Zirki trükikojas. Tulin enne lehe väljatulekut ära. Kübar lubas õhtul raha anda. Nägin Tõnis Tompi. Oli Tveri gubermangust tagasi tulnud. 60 rubla jäänud sinna. Vend kirjutanud sinna kirja, et kui nad raha tagasi ei saada, siis kohtusse kaebab. Seal (mõisas) olevat õpilased moonakate tööd teinud ja ühtegi valitseja kohta ei antavat neile. Seega pettus siis! Tulin kodu, olin vähe aega ja läksin siis välja. Käisin „Окраина“ toimetuses. Tõlkisin seal sõnumeid ümber ja kui kliinikusse läksin, oli see juba ammu lõpenud. Kübar raha ei annud. Lubas homme. Ma olen kindel, et ka homme tema käest midagi ei saa. Tulin vara kodu. Väljas hulkuda ei tahtnud. Lugesin jutusid ja õpisin natukene. Hull lugu! Varsti eksam, aga ma ei tea midagi. Kuhu mind niisugune laiskus viib? Nõndaviisi ei saa ma viimati ehk kooli kevade lõpetatagi.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Teisipäeval, 6 märtsil.

Hommiku olin kliinikus. Prof. Paukul täna ette ei lugenud. Läksin Zirki trükikotta ja ootasin seal „Okrainat“ välja tulekut. Siis läksin kohe kodu. Tee peal sain leitenantiga (Leppikuga) kokku. Lubas mulle homme sõnumeid anda. Hea. Kodus seadsin asjad ruttu toime ja läksin alla linna. Käisin „Okraina“ ja „Meie Aastasada“ toimetustes. Sain Alaga kokku. See lubas „Postimehe“ toimetuste minna, et järele küsida, missuguses numbris neil juutide elamise õiguse kitsendamise üle kirjutatud oli. „Postimees“ saab viimate oma 1000 rubla trahvi, sest et „Päevaleht“ äratrükki eest 500 sai. Olin Schwartzi tunnis. Sai hästi nalja tehtud. Pani mulle katekismuse eest 3 ½. Ütles, et neid, kellel alla 4 olevat, viit ei saavat. Ha-ha! peenikene! Olin pool tundi kliinikus ja tulin siis sealt Nimrodiga kella 6 ajal ära. Käisin „Okraina“ juures. Siis läksime „Imperiali.“ Nimrod sai seal ühe poola korporandi käest rubla võlga kätte. „Lillemüüjanna Mimi“ oli peenikene drama. Langenud naisterahvad, vabad liigutused. Tore! Tulin vara kodus. Ei olnud täna jällegi mitte ühte kirja ega kaardit. Küll on lugu. Kirjutaksin rohkem, kuid tahan „Фармакогнозія“t [1] õpima hakata. Laupäeval on eksam. Teised õpivad juba ammugi.

[1] „Farmakognoosia.“

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Esmaspäeval, 5 märtsil.

Olin hommiku aptegis. Greving oli Peterburis, ja ma tulin sellepärast enne lõppu ära. Olin hulka aega Zirki trükikojas. Siis läksin institudi, et sealt Hugo Trefneri [1] matust vaadata. Oli hästi hulka osavõtjaid. Koolidest: Trefneri gümnasium [2], poisslaste gümnasium [3], realkool, Puschkini gümnasium [4], seminar [5], linnakool ja mitmed algkoolid. Neli eesti üliõpilaste organisatsioni „Ühenduse“ liikmed ei olnud mitte satterkuues ja tsilindrega, vaid palitutes ja „kõvad“ peas. Näitavad kohe, et ebauhkust ei salli. Institudist läksin kodu, kus tükk aega olin. Siis käisin „Meie Aastasaja“ ja „Okraina“ toimetustes. Kui kliinikusse läksin, oli see lõpenud. Hulkusin Rüütli uulitsal. Sain Kuusega kokku. Kõneles väljamaa elust ja kiitis Frankfurti Maini ääres. Väljamaal olevat ta kuus nädalat olnud. Väljamaa pass maksab 18 rubla ja sõit siit kuni Frankfurti 20 rubla ümber. Ei ole kallis. Tuli eneselgi himu sinna minna. Kui velskerite kooli lõpetan, olen paar aastat koha peal, katsun kusagilt raha lainata ja lähen Medvaidasse või Schtrelitsisse [6] insheneriks õpima. See on tore. Head tuleviku plaanid. Õhtu tulin kella 9 ajal kodu ja lõpetasin juttu „Vastu tahtmist“ ära. Tuleb teda hästi ümbertöötada.

[1] Hugo Treffner (1845-1912) oli eesti kultuuritegelane ja Hugo Treffneri Gümnaasiumi asutaja.

[2] Vt. viide 1.

[3] Tartu Poeglaste Gümnaasium.

[4] Tartu Puškini Gümnaasium.

[5] Tartu Õpetajate Seminar.

[6] Ehk saksa ajalooline suurhertsogkond Mecklenburg-Strelitz.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Pühapäeval, 4 märtsil.

Hommiku magasin kaua. Üles tulles lugesin „Päevalehte.“ „Perekonnalehes“ ei olnud jällegi mitte midagi minu oma. Halb lugu. „Голос Земли“ ei tule mulle enam. Kella 12 aja läksin välja. Rüütli uulitsal sain Aleksiga kokku. Ajasime tund aega juttu. Siis läksin Imperiali. Sigomari võitlus Nic Karteriga on pilt, mida ma (niisugust) esimest korda nägin. Nic Carter oli küll hea salapolitseinik, kuid jäi Sigomarist oma meeleteravusega järele. [1] – Tahtsin „Okrainale“ sõnumeid viia, kuid toimetus oli kinni. Õhtul olin Rüütli uulitsal ja tükk aega „Karskuse Sõbras.“ Sealt tulin Aleksiga ära ja läksin tema poole. Alex kõneles, et mitmel „Karskuse Sõbra“ liikmel olevat nõu „Taara“ [2] liikmeks astuda ja seal ajajooksul hääle enamust võita, nõnda et „Taara“ oma varanduse (15 tuhat) kunagi „Karskuse Sõbrale“ annaks. See ehitaks siis selle rahaga enesele maja. Just hea plaan ei ole, kuid „otstarbe pühendab abinõu.“ – Täna nägin Rüütlis Kuuske. On väljamaalt tagasitulnud ja nii frantiks läinud, et enam ära ei tahagi tunda. Lähvat sügisel Medvaida politehnikumi. Minul on ka lust sinna minna, kui velskerikooli lõpetan. Saab ehk kuidagi sisse. See on veel tore: ingenieur tehnolog. Eest, elu on siis minu! – Õhtul tulin vara kodu ja kirjutasin miniaturisid ümber.

[1] Zigomar contre Nick Carter oli lühifilm, mis ilmus 1912. aastal Prantsusmaal.

[2] Ehk Tartu näitemänguselts „Taara“ või samanimeline Tartu sportselts.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Laupäeval, 3 märtsil.

Hommiku oli kliinikus, siis ettelugemisel. Seal jatkasin „Vastu tahtmist“ edasi. Lõunaajal olin kodus ja läksin siis „Meie Aastasada,“ „Oleviku“ ja „Okraina“ toimetuste. „Meie Aastasadas“ oli sõnum, et „Jurjevski Listok“ jäävat seisma, kuid ta tuli ka laupäeval. Nüüd trükitakse Schnakenburgi [1] juures. Mina enam „Jurjevski Listoki“ reporter ei ole. „Okraina“ juures sain Kübaraga kokku. Kliinikusse läksin siis, kui see lõpetatud oli. Õhtul tegime Ala ja Lüdimoisiga uulitsal drama. Kodus  kirjutasin miniaturisid kuni kella 2 öösi.

[1] Schnakenburg's Buchdruckerei oli Tartus asunud trükikoda.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Reedel, 2 märtsil.

Üle mitme päeva hakan ma jällegi päevaraamatut kirjutama. Mittekirjutamise põhjuseks oli aeg. Katsun siiakohta mõne viimase päeva sündmused kokkuvõtta. Kolmapäeval olin „Patologiaga“ eksamil, kuid kukusin läbi. Nõndasama ka Nimrod. See just väga minu peale ei mõjunud. Eksamilt läksin „Ю. Л.“ toimetuste, kust Kübaraga ära tulin. Käisin „Meie Aastasada“ ja „Oleviku“ juures. Sõitsime Kübara poole. Käisime endid Ropka tee peal üles võtmas. Õhtul käisime Aina saunas. Olime vintis. Võtsime langenud naisterahvas. Aeg läks lõbusaste mööda. Kodu tulime kella 12 ajal. Ilves ja Nimrod ütlesivad, et meie olevat täis ja ei tea, kus käinud. Salgasime maha. Ööd ma Kübara pool ei olnud, vaid tulin sealt kella poole kahe ajal ära. Ilves ei lasknud enda juurde kedagi magama minna. Neljapäeval olin aptegis. Siis käisin „Ю. Л.“ juures. Õhtupoolel käisin „Meie Aastasada“ toimetuses raha saamas, kuid hra Aviksoni [1] ei olnud seal. Siis läksin „Okraina“ toimetuste. Olen ka seal sõnumesaatja. Kella kaheksa ajal läksin Kübara poole. Teda ei olnud kodus. Ilves hakas minuga ülitsema, sõimas mind. Kübara ema olevat seal käinud ja kõnelnud, et mina vedavat Saschat õllepoodidesse jooma ja panevat tema nahka. Minul läks ka hing täis. Siis ütles Ilves veel, et mina olevat „[...].“ Ta nõudis minu käest selle eest raha. Lapselik noormees. Annab ise ja nõuab. Naljakas. Tulin Nimrodiga sealt välja ja saime uulitsal Saschaga kokku, kes kodu sõitis. Nimrod läks temaga sisse, kuna mina välja jäin, et pärast järele minna. Kõndisin tükk aega. Läksin. Ilves ei lasknud sisse. Hüüdsin Saschat. Tema ei tulnud ja tegi välja nagu ei oleks kuulnudgi, kuid kuulis siiski. Seda ütles mulle ka Nimrod täna. Siis läksin Nõmbergi poole. Jass oli „Vanemuisesse“ lauluproovile läinud. Mängisin Nõmbergiga kuni kella 11 kaardisi ja läksin siis kodu. Nõmberg sõidab 11 vanemate poole. Täna hommiku olin kliinikus ainult viis minutit ja läksin siis Zirku juurde. Hra Urbanovitsch ütles, et „Ю. Листок“ jääb seisma. Põhjuseks on see, et Zirk enam teda võlgu edasi ei trükki. Kas ta jäädavalt kinni jääb, ei ole teada, sest et ta siis vististe käima hakkab, kui abiraha saab. „Okraina“ väljaandjad ja toimetajad tahtsivad „Ю. Л.“ toimetuse ruumi enesele, kuid Zirk ei anna, sest et „Okraina“ juures läbiotsimine ette võivat tulla ja see ei olevat talle mitte sugugi meelejärele. See on tõsi. Kõnelesin Kübaraga. Ütelsin, et ta peab emale selgeks tegema, et ma mitte teda jooma ei vea. Ütles, et olevat täna hommiku seletanud. See ei ole tõsi. Ta ei kõnelnud emale minu kaitseks midagi. Olgu peale. Ma olen enese pääle küllalt teiste patusid võtnud. Ma saan kunagi Kübara emale kõik ära seletama. – Küsisin Sascha käest raha. Ütles, et temal ei olevat ja nõudis, et mina andku viimane tärmin. Mina vastasin, et see oleneb temast ära. Tema nõudis, aga et ma ütleks. Nimetasin siis kolmapäeva. Ma ei usugi, et ta mulle siis ära maksab. Ta küsis, kas siis meie vahel kõik lõpetatud on. Vastasin, et nagu soovib. Ükskõik. Temaga lahkudes, läksin „Meie Aastasada“ toimetuste. Tegime rehknungi. Nende oma oli minu omast palju vähem. Viimaks saime siisgi selgeks, kuid nad võtsivad kahe kuu eest lehe hinna maha. Saadud rahaga õiendasin tarvilisi asju. Õhtupoolel käisin kliinikus. Nimrodi käest sain Laugmanni [2] poolt antud „Lord Listeri“ [3] I ande. See on üks minu esimestest tõlgetest. Laugmann olevat lubanud mulle kõiki andeid anda. Aitäh! Tarvis oleks temaga ära leppida. – Õhtu tulin kella 8 ajal kodu.

[1] Vt 13. veebruari 1912, viide 2.

[2] Ehk Langmann.

[3] „Lord Lister“ oli väljamõeldud karakter saksa följetonis „Lord Lister, genannt Raffles, der Meisterdieb“ (hiljem „Lord Lister, genannt Raffles, der große Unbekannte“), mis ilmus esimest korda 1908. aastal.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.