25. veebr 2012

Laupäeval, 25 veebr.

Olin eksamil ja kukkusin hiilgavalt läbi. Paukul küsis silmahaigusi ja mull ei olnud mõnedest aimugi. Ma ei pannud õpimise juures nende peale suuremat rõhkugi. Sain halva tuju, sest et asjata öö õpimise peale ära olin raisanud. See läbikukkumine ajas lõpetamise plaanid mull peast välja. Ilmus tüdimus ja põlgtus õpimise vastu. Seda enam tuli soov kirjanduses töötada. Lõunaajal käisin „Ю. Л.“ juures. Tahtsin hra Urbanovitschi käest raha saada, kuid ta oli Peterburi sõitnud. Ehk saab sealt raha? Siis läksin „Meie Aastasada“ juurde raha otsima, kuid nagu sisse sain, hakas hra Tomp pahandama. Toimetusele olevat „Tivoli“ vabrikuvalitsuse poolt seletus tulnud, et müümistejutudel mingisugust põhjagi all ei ole. Mull läks hing täis. Kurat võtku seda sõnumisaatja ametit! Kas mina üksi selles valeteades süüdi olen. Miks nad toimetuses ise järele ei kuulanuvad. On aga torud ka! See sõnumesaatja amet on mulle juba kaunis vastaseks saanud. Ehk jättan ta hoopis maha. Tuju oli hirmus halb. Ma usun, et kui veel täna ka viimane mõjuv hoop oleks tulnud, siis „jumalaga.“ Ma ei suuda seda välja kannatada. Niisugune ärituses ja närvide pingul olekus elamine on hirmus raske. Täna kirjutan kirjad mõnedele isikutele valmis, sest et, mine tea, kui kaugel veel lõpp ei või olla. Nimetatagu mind pärast surma ükskõik kelleks, see ei lähe korda, sest et ma ainult oleviku asju silmas pean. Kahju ainult vanematest, kes oma vaevaga mind koolitasivad. Kahju aga veel veiksest õekesest, kui ka veel mõnest inimesest. Misjaoks me elame? Valitseb ju ometi meie ümber vale õigluseta olek, ülekohus. Inimesed! Saage ometi omast elust aru! Kui palju on juba kannatusi olnud ja kui palju ei või veel neid olla. Ärkage! roputage need parasiidid enesest maha ehk jätke jõuetuse korral, nagu mina vast ehk kunagi, oma praegune elu. Õhtul käisin Kübara pool. Nimrod oli ka. Seal tegime Ilvesega kära ja perenaine tuli üles pahandama. Lubas Kübarat kuu lõpul väljaajada. Siis ütles ta, et enne ära ei lähe, kui võerad minema lähevad. Kübar on üks igavene lontrus: ei lausa perenaise sõimamiste peale midagi. Mina oleks tal nina ees ukse kinni löönud ja ütelnud, et sull ei ole minu korteris midagi otsimist, sest et üür ära makstud on ja et mull luba on igatühte oma sõpra tuas pidada. Selleasemel hakas aga Kübar neid veel äraajama. Läksin temaga tülisse. Väljaminnes sõimasin perenaist, ja Kübaral läks hing täis. On üks toru! Nii kartlik! Mina oleks hoopis teisite perenaisega ümber käinud. Kübara teguviis on meie vastu igatahes alatu ja mitte sõbra vääriline. – Tänane päev ei olnudgi muud midagi, kui pahanduste kogu. Ma ei saa aru, mis see küll tähendama peaks. Kodus olin kuni kella kümnest saadik. Lugesin ja heitsin magama, et ennast õpimise vastu välja puhata. Tarvis on eksamisi niikaua ikkagi äraanda, kuna ehk lõpp tuleb.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar