Hommiku olin täielikult kliinikus aja ära. Ka „Epizotologia“ ettelugemisele läksin. Enne ettelugemist mängisime Saitschenkoga kaardid. Ettelugemise ajal kirjutasin jutu „Vastu tahtmist.“ Peategelane on noor üliõpilane, täis vabaduse aateid. Neid unustab ta aga naesterahva mõju all ja laseb enese maha, vastu oma tahtmist. Jutt vististe suurem asi ei saa olema, kuid väga võimalik, et edaspidises kirjutamises ja parandamise ajal tast mitte alamväärtusline töö välja ei kujune. Ma katsun nooresmehes oma mõteid osalt avaldada. Saab näha, kas läheb see mull korda. Täna tuli mull meelde, et veel ikka praegugi Lilienthali käest oma käsikirjade üle otsust kuulda ei ole saanud. Nõnda ei tea siis nende saatusest midagi. Ettelugemisest läksin „Ю. Листок“i toimetuste, kuid tulin sealt kohe ära. Hra Zirku [1] juures sain „Okraina“ [2] toimetajate, üliõpilase Doskinsky [3] ja kellegi teisega kokku. Kodus katsusin „Скотоводство“t õpida, kuid ei saanud palju. – Kliinikusse sain kella ¾ 5. Seal tuli mulle meelde, et täna piiblilugu on. Läksin lõpuks tundi. Peale kliiniku oli eksam. Nimrod sai kolm, kuna aga mina скотоводство ja свиневодство’ga [4] läbi sain. Homme lähen овцеводство’ga [5]. Hra Pitkart küsib palju; palju rohkem kui hra Niekracz [?]. Peale eksami läksin ühes Nimrodiga Reznitschenko poole. Seal vaielsime paljude usuliste ja eluküsimuste üle. Mina arvan, et kui inimesed elumõte ülesleiavad, siis neil elust tüdinemisemõte ilmub. Mis jaoks siis veel elada ja mille poole püida. Elumõtet omandades saavad inimesed tingimata aru, missugune tühjus elu on. Seda teavad juba ka paljud inimesed praegu, sest muidugi ei oleks, minu arvamise järele, mitte nõnda palju enesetapmisi. Nimrod arvab, Tolstoi mõtte järele, et elu põhjeneb ligimese armastuse peal. Seda olla ka Buddha aru saanud ja ka Kristus õpetas nõnda. See on ka tõsi, või võib tõsi olla. Kuid mina olen Kristuse üle teises arvamises. Nimrod usub tema, kui rahu ja armastuse apostli sisse, kuid mina näen teda Renardi [6] valgustusel teisest küljest. Minu arvates on Jeesus ainukene ja kõige suurem vabaduse mees, mida olla võib. Ta ei olnud mitte revolutsionäride seast, vaid see, kes rahu ja armastuse läbi Juuda rahvast roomlaste käest ära tahtis peasta. Mis aga tema imetegudesse puudub, siis oli ta selleaegsetest inimestest vististe aastatuhanded eest. Sellega siis talle aegne varem sündinud inimene. Reznitschenko poolt läksime Kübara poole. Teda ei olnud kodus, kuna aga Ilves magas, nõnda et sisse ei saanud. Ootasime Kübara tulekut, kes umbes kella 10 ajal tuli. Tema pool olin ma kuni kella 12. Kõnelesime ja panime üksteisele maadeteadusest ja ajaloost, iseäranis revolutsionilisest, küsimusi ette. Esimesest ei jäänud ma Kübarast taha, kuna aga revolutsionilist ajalugu kõikidest paremine teadsin. Ilves on nii koiks saanud, et enam paberosigi ei tahtnud anda. Andgu või ei. Mull on neid täna isegi kaunis palju. Kodus õiendasin tarvilisi asju ja läksin kella kolme ümber magama, ennast hommiku kella 7. ajal ülesajada käskides. Tahan „овцеводство“ga eksamile minna ja reedel „Частная Хирургія“ga. Täna harutasime Nimrodiga väljamaale minekust. See oleks igapidi kasulik teekäik, vaimliselt kui ka majandusliselt. Meil ei ole ju midagi kaotada, kuna aga küll võita võime. Meid ootab ju siis kuulsus. Ühtlaisi tutvustame ka Eesti rahvast väljamaalastele. Ma ei tea veel isegi praegu, kas minna või ei. Minek on meelejärele, kuid ka ühtlaisi koha peal oleks puhkus [?]. Saab näha, kumb neist võidab ja missuguses seisukorras ma siis olema saan. – Sain täna Võlli ja Reznitschenko käest teada, et Michailovkas [7] [...] elada on. Ei ole vett, puid, jõge [?]. Mis ma siis seal tegema hakkan. Mina vististe sinna küll ei lähe.
[1] Georg Zirk’i trükikoda ja raamatukauplus Tartus, Rüütli tänaval nr. 26.
[2] „Окраина,” „Okraina,” oli Tartus 1912-1913 ilmunud venekeelne ajaleht, mille toimetaja oli В. Доскинский, V. Doskinski. (Eestis ilmunud saksa-, vene- ja muukeelne perioodika 1675-1940, Eesti Teaduste Akadeemia Raamatukogu, Tallinn, 1993, lk. 312).
[3] Vt. viide 2.
[4] Seakasvatus.
[5] Lambakasvatus.
[6] Võib olla prantsuse kirjanik Jules Renard (1864-1910).
[7] Михаиловка, Mihhailovka, on paljude linnade ja külade nimi nii Venemaal kui ja mujal, näiteks Ukrainas.
Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar