Pühapäeval, 25 märtsil. Esimene Ülestõusmise püha.

Ma ei ole enam hulka aega kirjutanud. Ei ole aega, ega ka tahtmist olnud. Nüüd tuli ta. Palju olen selle vahe sees kurbtust, kui ka rõemu näinud. Polnud raha ja pühad on nii vaesed. Ei tea kust homme lehtede ostmiseks raha saan. Käisin ühel päeval raha eest armastust otsimas. Tahtsin ennast lõbustada. Hing läheb täis, kui selle peale mõtlen, kuidas rikkad ennast lõbustavad. Ja kelle rahal? Meie, – proletariadi käest. Tuju on väga halb; äratab enesetapmise ideesid elusse. Ei tahaks neile võrsumiseks jõudu anda, kuid vahel tärkavad nad ise. Ilmuvad põhjata mõtted, ilma sisuta. Asuvad peaajudesse, juurduvad, võtavad kauemaks aset. Ei vaevagi ennast nende välja ajamisega. Elu?! Misjaoks ma elan? Kurat võtku, sellest ei saa ma aru, kuid elan siisgi. Laron ja Aller sõitsivad siia. Kübar läks maale Ilvese poole. Laupäeva öösi olin vene kirikus, enne Lüdimoisi pool. Mängisime kaardisi. Täna olin kodus, sest et ennast väga ära olen külmetanud.

Raha?! Raha on tarvis!

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.