Neljapäeval, 9 veebr.

Hommikul läksin kella 11 ajaks kliinikusse ja küsisin enese kõhuvalu pärast kella ½ 12 ajal lahti. Läksin „Ю. Л.“ juurde. Seal olivad Urbanovitsch, Sentschenkov ja Kübar. Kübaraga tulime kella ühe ajal sealt ära. Kumbgi läks oma kodu. Tee peal ütelsin talle, et mispärast ta seda igale ühele laulab, kui Urbanovitsch ehk nõnda ütles. Naeris. Ta ei saa aru, mis hea või halb on. On selle jaoks veel liiga lapsik, mida ka ta endised ja praegu korduvad teod näitavad. Mina usun, et temal küll haledat, kaastundliku ja tänuliku südant ei ole. On üks nendest, kes tahavad, et nendele halba ei tehta, kuid teistele siisgi ise teevad, kes teise käest tahavad, kuid tasuda ei mõista. Ma usun, et niisugustel inimestel ilmas raske on ära elada. Ehk saab targemaks! Kodus heitsin kõhuvalu pärast voodisse ja jäin tukkuma. Kella viie ajal ärkasin üles. Helmi Pint ema tuli meie poole ja oli kuni kella seitsmeni. Õhtu olin kodus ja välja kuhugi ei läinud. See kõhuvalu küll! Ma usun, et enese ära olen venitanud. Õhtu lugesin ja kirjutasin. Õpida ei saanud. Ma ei saa vististe ühes teistega laupäeval eksamile minna. Küll on halb lugu, aga pole midagi parata. Tahan küll kevadel lõpetada, kuid õpimise himu puudub. Ootasin täna Antsoni käest kirja, kuid ei tulnud. Ka Reili [1] ei kirjuta, kuigi kirjas Võllile olevat lubanud.

[1] Kas Johan (1889-?) või Jaan (1872-?) Reili, kes olid Aksel Äro tädipojad ja samuti veterinaarvelskerid.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.