Esmaspäeval, 20 veebr.

Hommiku ajas Ilves meid, Kübarat ja minu, üles. Lubas õhtu tubaku pakki lahtivõtmise eest meile tappa anda. Hommikul käisin kliinikus, kuigi hästi hiljaks jäin. Tulin ruttu sealt ära ja läksin „Ю. Л.“ toimetuste. Sain trükikojas hra Grosschmidtiga tutvaks. „Ю. Л.“ juures olin kuni kella kaheni ja läksin siis kodu. Hra Urbanovitschi käest raha ei saanud. Õhtu käisin kliinikus ja „Imperialis.“ Olivad toredad pildid. Iseäranis drama „Võidetute kurbtus.“ Indiani neiu tantsis imeosavaste, iseäranis keskmise kehaosaga. Päris suurepäraline! Imperialist läksin Kübara poole. Sinna jäin ma ööseks. Tahtsin midagi kirjutada, lugeda või ehk õpida, sest et homme „Скотоводство”ga [1] eksam on. Kuid puudus tahtmise jõud. Ma ei saa aru, mis see tähendab. Niiviisi ei saa minust midagi. Ma olen juba paar aastat tagasi tähelepannud, et õpimise himu kaob. Seda pean ma joomise ja liiderliku elu tagajärgedeks. Niisugust elu edasi elades, võin ma ennast hukada ja lõpp peitub siis enesetapmises. Viimasel ajal mull küll niisuguseid mõteid ei ole olnud, kuid küll nad juba kord jälle nähtavale tekivad. Mille jaoks ma praegu elan, on kirjandus! Ainukene tugi!

[1] „Karjakasvatus.”

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.