Kolmapäeval (palvepäev). 15 veebr.

Hommiku käisin üle hulga aja kliinikus, nimelt aptegis. Sealt äratulles, sain Ilvese ja Tasaga kokku. Läksime Pihliku poole Leppiku uulitsasse, kuid teda ei olnud kodus. – Tulin kodu. Lõunaajal käis Johannes Zirk [1], kes Tartus põllutöö kursustel on, meie pool. Ajasime tükk aega loomade arstimisest ja kirjandusest juttu. Õhtu olin kodus. Mõtelsin järele, et kodumaalt on tarvis kevadel tingimata lahkuda. Kui mull kirjanduses midagi juhtub, siis on mull raske seda, kodumaal olles, väljakannatada ja ma usun, et mulle on siis kindlaid närvisid tarvis, et mitte elu võtta. Jumal hoidku! ja sellepärast pean just nimelt kevadel kooli lõpetama. Õpida täna ei tahtnud, kuigi laupäeval kaks eksamit ja pühapäeval üks eksam on. Ma ei saa aru, kuidas ma nii hooletu võin olla? See saadab mind viimati hukka! Ma saan väga hästi aru, et kooli on tarvis tingimata lõpetada, kuid õpimise himu puudub. Kõik on nii vastik, ka kliiniku käik. Ma tahaks ainult kirjandusele elada. Nüüd ei tee ma muud midagi mõtes, kui unistan ka omast tuast ja endast ära olenevast elust. Jõudu! ja mõne kuu pärast on see mull käes! Kuidas saan ma siis rõemu tundma, kui Tartust lahkuda võin. Jõudu?! Ma saan aru, et mulle seda tarvis on, tunnen väga hästi, kuid see puudub! Mu närvid on juba noorelt liiga ära rikutud. Kui nõnda veel edasi läheb, siis ei tea ma, mis küll tulla võib. Kaob ju lust elu vastu, ja mis mind veel elama sunnib on kirjandus ja ka pärastpoole mõni naisterahvas. Kui aga nende mõlematega midagi juhtub, siis olen kindel, et punkti elu taha panen. Kahju on küll noorelt sureda, kuid ümbruskond sunnivad siis mind selleks! Mull on vastik pealt vaadata, missugust elu elatakse, kuidas alama rahvaga ümber käiakse, kuidas vabamaid püüdeid ajakirjanduses ja õpiva nooresoo seas maha surutakse. Kõik taeva poole kisendava vägivallaga! Kuna tuleb lõpp! Niisugune seisukord võib veel kaua kesta, kuid võib ka varem kaduda. Ja kui tema kaotamiseks veel kord katse tehtakse, siis võib kindel olla, et teda enam olemas ei ole. See katse läheb küll palju maksma, kuid „võitluses annad sa enesele õiguse!“ Tõsine ja kohane ütelus! Iseäranis olen mina temaga nõus. Ma olen näinud, et demokratilisel viisil ei saa midagi ärateha. On tarvis tingimata sotsialrevolutsionilisi abinõusid tarvitada. Mina kaldun küll sinna poole. Vahel ilmuvad anarhistlised mõtted, pesinevad [?] tükk aega peas, kuid kaovad siis. Valitsus peab olema. Inimesed ei saa ju ilma selleta läbi. Vaevalt võib anarhismusega inimeste viletsust parandada. Ehk saan ka mina kord anarhistiks, kes teab, kuid praegu olen ma radikalne, ja leian ainult revolutsioniliste abinõudega riigiuuendust kohaseks. Võitlust tunnen ma ainult ausalt, rind rinna vastu ja mitte ääriveeri mööda. Neid mitte hävitada, kes teiste käsu järele teevad, kuigi nad endid sellega ära müüvad. Ennem esimesi, kuid kui tarvidus, ka teisi. Kõige kõrgemat aga milgil tingimisel mitte. Selle vastu olen ma. Mis jaoks? Kui rahvas võidab, ei ole tarvis seda verd enese peale võta.

[1] Johannes Zirk (1889-1965) oli Aksel Äro pärastine õemees.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.