Olin kuni kella kolmeni kodus ja kirjutasin. Siis läksin Kübara poole. Ilves ei olnud tööl. Seal lugesin „Ю. Л.“ tänase numbri juhtkirja ja vihastasin tema „tõsi venelase“ tooni üle. Seal oli üteltud, et eestlased ei minna nendele korda, kui neil ühesuguseid huvisid ei ole. Tähendab, et eestlased aidagu neid nende püüdmistes ja kui ise midagi korda tahavad saata, siis ei ole neil venelaste poolt abi loota. Kübar naeris minu vihastamise üle. Ta on ju veel lapsik ja ei saa ilmavaadetest aru. Jõuetu hing! Kaldub sinna poole, kust tuul puhub! Ütelsin talle seda, ja ta küsis pilkavalt, mis siis minust saada? Selle küsimuse peale ma talle vastust ei andnud, kuid mõtlesin ise, et minust saab midagi, ehk ei saa midagi. Seda olen ma enesele alati ütelnud. – Kübara poolt läksin „Ю. Л.“ toimetuste raha järele. Sain kätte, peale kahe rubla, mille ma Urbanovitschi ütlemise järele Kübara käest olevat kätte saanud. Tõin E.N.K.S. uisuteelt Kübara toimetuste, kes asja ära seletas, nõnda et ma oma raha kätte sain. Tõlkisin sel päeval „Postimehest“ sõnumeid ja oleks väga hea, kui see minu viimaseks tööks tema juures jääks. Ma tunnen selgesti, et nende töötamise viis minu mõtete vastu on. Toimetusest läksime E.N.K.S. uisuteele tagasi. Sain Tulfiga, Kraaviga, Pihlikuga, Antsoniga, Mariega ja Helmi Pint’iga kokku. Lubasin viimasele, et Ellaga [1] pühapäeval nende poole läheme. Kui me üheskoos E.N.K.S. uisuteelt ära läksime, peale Pinti ja Pihliku, tegi Kübar Rõika ja naisterahvaste kohta haavavaid märkuseid. Oskar sai minu küsimuse peale, kuhu ma õhtul minna, vastuse, et „Adra“ sauna. Vihastas ja naisterahvad ka. – Kübar oli Kraavi pool minu üle midagi valetanud. Sõber!!! Kübar lubas „Karskuse Sõpra“ [2] tulla, et siis ühes minuga „Illussioni“ [3] pilti „В крови моей горит огонь желанія” [4] vaatama minna, kuid ei tulnud, ja mina jäin „K. S.“ küsimiste õhtule. Päris labane olek. Tühised vaielused. Kilter tõstis ka oma healt, kuid ta kõneles valesti. Pill näitas Tõllaseppale [5] mind ja see vahtis mind uurivalt. Mina vastasin niisamasuguse pilguga. Kodu läksime A. Kraaviga kella poole ühe ajal ja kõnelesime igapäevastest asjadest. Ma küsisin ta käest, mis Pill minu üle naeris, kuid tema vastas, et midagi. Kuid see ei ole õige! Pill on lapsik inimene, kes mind oma naeruga haavata arvab! Minule ei lähe ta naer aga korda. Õhtul, kella poole kahe ajal kodu tulles, leidsin „Post.“ poolt saadetud „Oma maa I“ [6] eest ja sorisin läbi. Mull on enesel ka töö sees. Raamatu sisu ei ole suuremat väärt. Magama läksin hommikul.
[1] Elfriede Äro, Akseli õde.
[2] „Karskuse Sõber“ oli Tartus asunud karskuseselts, mis asutati 1891. a.
[3] „Illusion“ oli Eesti esimene paikkino, mis avati Tartus 1908. a.
[4] „Mu veres põleb himu tuli.“
[5] Vist eesti tõlkija, väljaandja ja toimetaja August Tõllasepp (1885-1970).
[6] „Oma Maa I“ oli 1912. a. ilmunud antoloogia, mille andis välja Eduard Virgo. Mis puutub Aksel Äro töösse, vt Kirjandusmuuseumis säilitatud käsikiri (f. 155, n. 20, s. 14).
Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar