Teisipäeval, 21 veebr.

Hommiku olin täielikult kliinikus aja ära. Ka „Epizotologia“ ettelugemisele läksin. Enne ettelugemist mängisime Saitschenkoga kaardid. Ettelugemise ajal kirjutasin jutu „Vastu tahtmist.“ Peategelane on noor üliõpilane, täis vabaduse aateid. Neid unustab ta aga naesterahva mõju all ja laseb enese maha, vastu oma tahtmist. Jutt vististe suurem asi ei saa olema, kuid väga võimalik, et edaspidises kirjutamises ja parandamise ajal tast mitte alamväärtusline töö välja ei kujune. Ma katsun nooresmehes oma mõteid osalt avaldada. Saab näha, kas läheb see mull korda. Täna tuli mull meelde, et veel ikka praegugi Lilienthali käest oma käsikirjade üle otsust kuulda ei ole saanud. Nõnda ei tea siis nende saatusest midagi. Ettelugemisest läksin „Ю. Листок“i toimetuste, kuid tulin sealt kohe ära. Hra Zirku [1]  juures sain „Okraina“ [2] toimetajate, üliõpilase Doskinsky [3] ja kellegi teisega kokku. Kodus katsusin „Скотоводство“t õpida, kuid ei saanud palju. – Kliinikusse sain kella ¾ 5. Seal tuli mulle meelde, et täna piiblilugu on. Läksin lõpuks tundi. Peale kliiniku oli eksam. Nimrod sai kolm, kuna aga mina скотоводство ja свиневодство’ga [4] läbi sain. Homme lähen овцеводство’ga [5]. Hra Pitkart küsib palju; palju rohkem kui hra Niekracz [?]. Peale eksami läksin ühes Nimrodiga Reznitschenko poole. Seal vaielsime paljude usuliste ja eluküsimuste üle. Mina arvan, et kui inimesed elumõte ülesleiavad, siis neil elust tüdinemisemõte ilmub. Mis jaoks siis veel elada ja mille poole püida. Elumõtet omandades saavad inimesed tingimata aru, missugune tühjus elu on. Seda teavad juba ka paljud inimesed praegu, sest muidugi ei oleks, minu arvamise järele, mitte nõnda palju enesetapmisi. Nimrod arvab, Tolstoi mõtte järele, et elu põhjeneb ligimese armastuse peal. Seda olla ka Buddha aru saanud ja ka Kristus õpetas nõnda. See on ka tõsi, või võib tõsi olla. Kuid mina olen Kristuse üle teises arvamises. Nimrod usub tema, kui rahu ja armastuse apostli sisse, kuid mina näen teda Renardi [6] valgustusel teisest küljest. Minu arvates on Jeesus ainukene ja kõige suurem vabaduse mees, mida olla võib. Ta ei olnud mitte revolutsionäride seast, vaid see, kes rahu ja armastuse läbi Juuda rahvast roomlaste käest ära tahtis peasta. Mis aga tema imetegudesse puudub, siis oli ta selleaegsetest inimestest vististe aastatuhanded eest. Sellega siis talle aegne varem sündinud inimene. Reznitschenko poolt läksime Kübara poole. Teda ei olnud kodus, kuna aga Ilves magas, nõnda et sisse ei saanud. Ootasime Kübara tulekut, kes umbes kella 10 ajal tuli. Tema pool olin ma kuni kella 12. Kõnelesime ja panime üksteisele maadeteadusest ja ajaloost, iseäranis revolutsionilisest, küsimusi ette. Esimesest ei jäänud ma Kübarast taha, kuna aga revolutsionilist ajalugu kõikidest paremine teadsin. Ilves on nii koiks saanud, et enam paberosigi ei tahtnud anda. Andgu või ei. Mull on neid täna isegi kaunis palju. Kodus õiendasin tarvilisi asju ja läksin kella kolme ümber magama, ennast hommiku kella 7. ajal ülesajada käskides. Tahan „овцеводство“ga eksamile minna ja reedel „Частная Хирургія“ga. Täna harutasime Nimrodiga väljamaale minekust. See oleks igapidi kasulik teekäik, vaimliselt kui ka majandusliselt. Meil ei ole ju midagi kaotada, kuna aga küll võita võime. Meid ootab ju siis kuulsus. Ühtlaisi tutvustame ka Eesti rahvast väljamaalastele. Ma ei tea veel isegi praegu, kas minna või ei. Minek on meelejärele, kuid ka ühtlaisi koha peal oleks puhkus [?]. Saab näha, kumb neist võidab ja missuguses seisukorras ma siis olema saan. – Sain täna Võlli ja Reznitschenko käest teada, et Michailovkas [7] [...] elada on. Ei ole vett, puid, jõge [?]. Mis ma siis seal tegema hakkan. Mina vististe sinna küll ei lähe.

[1] Georg Zirk’i trükikoda ja raamatukauplus Tartus, Rüütli tänaval nr. 26.

[2] „Окраина,” „Okraina,” oli Tartus 1912-1913 ilmunud venekeelne ajaleht, mille toimetaja oli В. Доскинский, V. Doskinski. (Eestis ilmunud saksa-, vene- ja muukeelne perioodika 1675-1940, Eesti Teaduste Akadeemia Raamatukogu, Tallinn, 1993, lk. 312).

[3] Vt. viide 2.

[4] Seakasvatus.

[5] Lambakasvatus.

[6] Võib olla prantsuse kirjanik Jules Renard (1864-1910).

[7] Михаиловка, Mihhailovka, on paljude linnade ja külade nimi nii Venemaal kui ja mujal, näiteks Ukrainas.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Esmaspäeval, 20 veebr.

Hommiku ajas Ilves meid, Kübarat ja minu, üles. Lubas õhtu tubaku pakki lahtivõtmise eest meile tappa anda. Hommikul käisin kliinikus, kuigi hästi hiljaks jäin. Tulin ruttu sealt ära ja läksin „Ю. Л.“ toimetuste. Sain trükikojas hra Grosschmidtiga tutvaks. „Ю. Л.“ juures olin kuni kella kaheni ja läksin siis kodu. Hra Urbanovitschi käest raha ei saanud. Õhtu käisin kliinikus ja „Imperialis.“ Olivad toredad pildid. Iseäranis drama „Võidetute kurbtus.“ Indiani neiu tantsis imeosavaste, iseäranis keskmise kehaosaga. Päris suurepäraline! Imperialist läksin Kübara poole. Sinna jäin ma ööseks. Tahtsin midagi kirjutada, lugeda või ehk õpida, sest et homme „Скотоводство”ga [1] eksam on. Kuid puudus tahtmise jõud. Ma ei saa aru, mis see tähendab. Niiviisi ei saa minust midagi. Ma olen juba paar aastat tagasi tähelepannud, et õpimise himu kaob. Seda pean ma joomise ja liiderliku elu tagajärgedeks. Niisugust elu edasi elades, võin ma ennast hukada ja lõpp peitub siis enesetapmises. Viimasel ajal mull küll niisuguseid mõteid ei ole olnud, kuid küll nad juba kord jälle nähtavale tekivad. Mille jaoks ma praegu elan, on kirjandus! Ainukene tugi!

[1] „Karjakasvatus.”

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Pühapäeval, 19 veebr.

Hommikul olin ladinakeelega eksamil. Sain läbi, nõndasama ka Johanson, kuna aga Truslit juba teist korda läbi kukkus. – Õhtu käisin „Imperialis“ ja läksin sealt Kübara poole. Seal olivad Nimrod, ta sugulane Jaan, Sascha ja Ilves. Hakasime kaardid mängima, seni kui Kübara mamma tuli. Siis läksime meie kolmekesi ära, et pärast kahekesi tagasi tulla. Jaan ostis ühest poodist vorsti ja tegi hullu. Keegi meesterahvas tuli vastu. Jaanil oli revolvri sarnane vorst käes ja hõikas, seda välja sirutades, noorele mehele: „Seisa paigal! Vait!“ See jahmatas. Küll me aga naersime. Ta on „kuradi mees,“ see Jaan. Peale Kübara mamma äraminekut läksime, mina ja Nimrod, Kübara poole tagasi. Seal mängisime kuni kella üheni kolmekesi kaardid, – Ilves läks varem magama. Ütelsin Kübarale, et Johanna Tennenberg Grassi koolist [1] saadab sulle terviseid. Kübaral ei olnud aimugi temast, nagu mull eneselgi. Peenikene, mis?! Andsin Kübarale nõu temale kirjutada. – Öösi lõpesivad meil paberossid otsa. Ilvesel oli laua sahtlis pakk tubakut ja [...]. Kübar palus ta käest paberossi, kuid see ei pannud tähelegi. Siis andis Nimrod nõu pakki lahti võtta ja hoolsaste kinni panda. Tegime ka ja võtsime tubakut. Saime mõne paberossi teha. Kübar määris tubaku pakki kinnipaneku ajal väga „Gr. Arabici“ga [?] kokku. – Korraga ilmus meil mõte Ilvesele ta ihnuse eest kätte tasuda ja ajasime sel otstarbel kella mitu tundi ette, et kui ta tirisema hakab, siis läheb Ilves töösse. Ise läksime voodise tagajärgesid ära ootama. Kuid kell ei hakanud tirisema. Meie ei saanud aru, mis see tähendama pidi, kuid arvame, et Nimrod, kes viimane magama mineja oli, tirisemise seisma pani. See oleks veel alles nali olnud, kui Ilves kella kolme ajal töösse oleks läinud. Küll me veel naerda oleks saanud. Kuid nüüd pidime sellest lõbust ilma jääma. Kahju!

[1] Alfred Grassi tütarlastekool.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Laupäeval, 18 veebr.

Hommikul tulin kella viie ajal üles õpima. Eksam oli kella 12 ajal. Sain rehkendusega neli, kuna aga ladinakeelega homme eksam on. Truslit kukkus läbi. Tundi ei saanud minna. Prof. David [1] olevat pahandanud, et meil alati tunni ajal eksamid on. Või see meie süü on! Eksamist tulles käisin „M. Aastasada“ ja siis „Olevikku“ toimetustes. Tee peal sain Kübaraga kokku. Tänases „Голос Земли“s ei olnud jällegi minu sõnumeid. Õhtupoolel käisin „Oleviku,“ „Meie Aastasada“ ja „Ю. Л.“ toimetustes. Siis läksin kliinikusse, kust Nimrodiga kaunis ruttu ära tulin ja Kübara poole läksime, et sauna minna. Sauna läksime kella 10 ajal ja tegime uulitsa peal kära. Ilves läks kuueliste sauna. Kübaral ja minul oli tema peale hing täis, iseäranis Kübaral. Saunast saime kella 12 paiku tagasi. Nimrod läks ühes meiega ka välja, Kübara portfelli ühes võttes. Oli enne meid kodu saanud. Kõneles, et olevat Ala ja Lüdimoisiga Rüütlis kella 11 ajal kokku saanud ja tahtnuvad hulgustega kaklema minna. Magama läksime kella kahe ajal, enne kaardid mängides. Mina jäin viimaseks üles. Tahtsin kirjutada või lugeda, kuid puudus tahtmine. Ma olen nähtavaste jõuetumaks jäänud.

[1] Станислав Викентьевич Давид, Stanislav Vikentjevitš David, oli Tartu Veterinaariainstituudis professor (EAA.404.1.513).

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Reedel, 17 veebr.

Hommiku käisin kliinikus. „Эпизотологія” [1] ettelugemisel ma ei olnud, vaid tulin varemalt ära. Käisin „Ю. Л.“ juures ja sealt tulime ühes Kübaraga ära. Ütelsin Kübarale, et ta mulle 20 ndal võla äramaksaks. Lubas umbkaudu. Ta läks ema poole, mina aga kodu. Lugesin lehed läbi ja õpisin kuni kella 3-ni. „Голос Земли“s ei olnud minu sõnumeid. Ma ei saa aru! Ehk on homme? Kella 3 ajal läksin Kübara poole, kuid ta oli äraläinud, mulle ukse külge nimekaarti kinnitades, et Oskar tulevat kella 7. ajal tema poole. – Läksin Jassi poole ja tulin sealt ühes temaga ära. Tema läks kursustele. Laenas mulle natukene raha. Mul oli mõte „Imperiali“ minna, kuid etendus algas kella 6 ajal peale, nõnda et minemata jätsin. Läksin kliinikusse, kust Nimrodiga kella ½ 6 ajal äratulime ja Margensi kursustele läksime, arvates et Kübar seal on, kuid ta oli ära läinud. Siis läksime tema poole ja ootasime hulka aega ukse taga, enne kui Ilves tuli ja sisse saime. Tegime niisama nalja ja rüselesime. Umbes pooletunni pärast tuli Kübar ja veel natukene aega peale teda O. Kraav, Suubi ja Sikka. Hakasime Kraavile etteheitma, et ta plikade poole hoiab. Katsus vabandada, kui ei saanud. Sõimasime teda. Häkitselt ütles keegi, et lähme E.N.K.S. gümnasiumi drama tegema. Peaasjaks võtame muidugi Kahuski pool Oskari otsimise. Ilves võttis kandle kaenla alla, mina Kübara vana kaabu pähe ja mantel ümber. Läksime uulitsal; Ilves mängis kannelt, kuna aga meie laulsime ja karjusime, iseäranis Olga maja juures. Ma tegin neiudele nalja, kes uulitsal vastu tulivad. Kübar ja Nimrod võtsivad palitut seljast ära. See oli veel alles lõbus õhtu üle hulga aja. E.N.K.S. kooli värava peal olivad Marie ja Valk. Mina ja Ilves tormasime sisse, ennast joobnuks tehes. Mina lorisin Marie kohal. Kübar ja Nimrod pidivad ka sisse tulema, kuid lõivad vististe kartma. Uulitsale jäivad veel ka Suubi, Sikka ja Kraav. Mina ja Ilves läksime üles kolmanda korra peale ja Ilves küsis, joobnuks tehes, Oskarit taga. Tuas ei olnud muud kedagi, kui Rõigas ja Kahusk. Mina vandusin ja lorisin. – Nimrod olevat Marie nähes oksendamist teinud, kuna Kübar, riided eest lahti, Nimrodile kärkinud: „Что я [...]ход?“ Tulime suure käraga kodu tagasi. Tõmbasime kella ja klopisime akente peale. Oskar lubas plikadele puhkuda, et meil olevat „commersch“ olnud ja öö läbi joonud. Mina ei olevat eksamite läinud j.n.e. – Lootuse uul. nurgal istusime ja mängisime kannelt. Urädnik läks mööda. Ma naersin parajaste kõvaste. Kodu sain kella 11 ajal. Õpimise himu oli kadunud.

[1] „Episotoloogia,“ õpetus loomataudidest.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Neljapäeval, 16 veebr.

Käisin esimest korda therapia kliinikus. Assisdent Pitkart ütles, et ta nägevat mind esimest korda ja küsis, kas ma tema kliinikus töötan. Nimrod oli Veerale „Meieaegse muinasjutu“ äraandnud. Veera olevat palunud mind tänada. Ella olevat enesele tahtnud. Saab kunagi Veera poole mindud, kui tal mamma maale sõidab. Õhtul käisin Ilvese pool, kuid tulin sealt kella 9 ajal ära, kodu õpima. On ju ometi laupäeval kaks eksamit, pühapäeval üks, esmaspäeval 2 ja teisipäeval või neljapäeval üks. Mull on himu neid äraanda, aga saab näha, kas jatkub õpimiseks jõudu ja püsivust.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Kolmapäeval (palvepäev). 15 veebr.

Hommiku käisin üle hulga aja kliinikus, nimelt aptegis. Sealt äratulles, sain Ilvese ja Tasaga kokku. Läksime Pihliku poole Leppiku uulitsasse, kuid teda ei olnud kodus. – Tulin kodu. Lõunaajal käis Johannes Zirk [1], kes Tartus põllutöö kursustel on, meie pool. Ajasime tükk aega loomade arstimisest ja kirjandusest juttu. Õhtu olin kodus. Mõtelsin järele, et kodumaalt on tarvis kevadel tingimata lahkuda. Kui mull kirjanduses midagi juhtub, siis on mull raske seda, kodumaal olles, väljakannatada ja ma usun, et mulle on siis kindlaid närvisid tarvis, et mitte elu võtta. Jumal hoidku! ja sellepärast pean just nimelt kevadel kooli lõpetama. Õpida täna ei tahtnud, kuigi laupäeval kaks eksamit ja pühapäeval üks eksam on. Ma ei saa aru, kuidas ma nii hooletu võin olla? See saadab mind viimati hukka! Ma saan väga hästi aru, et kooli on tarvis tingimata lõpetada, kuid õpimise himu puudub. Kõik on nii vastik, ka kliiniku käik. Ma tahaks ainult kirjandusele elada. Nüüd ei tee ma muud midagi mõtes, kui unistan ka omast tuast ja endast ära olenevast elust. Jõudu! ja mõne kuu pärast on see mull käes! Kuidas saan ma siis rõemu tundma, kui Tartust lahkuda võin. Jõudu?! Ma saan aru, et mulle seda tarvis on, tunnen väga hästi, kuid see puudub! Mu närvid on juba noorelt liiga ära rikutud. Kui nõnda veel edasi läheb, siis ei tea ma, mis küll tulla võib. Kaob ju lust elu vastu, ja mis mind veel elama sunnib on kirjandus ja ka pärastpoole mõni naisterahvas. Kui aga nende mõlematega midagi juhtub, siis olen kindel, et punkti elu taha panen. Kahju on küll noorelt sureda, kuid ümbruskond sunnivad siis mind selleks! Mull on vastik pealt vaadata, missugust elu elatakse, kuidas alama rahvaga ümber käiakse, kuidas vabamaid püüdeid ajakirjanduses ja õpiva nooresoo seas maha surutakse. Kõik taeva poole kisendava vägivallaga! Kuna tuleb lõpp! Niisugune seisukord võib veel kaua kesta, kuid võib ka varem kaduda. Ja kui tema kaotamiseks veel kord katse tehtakse, siis võib kindel olla, et teda enam olemas ei ole. See katse läheb küll palju maksma, kuid „võitluses annad sa enesele õiguse!“ Tõsine ja kohane ütelus! Iseäranis olen mina temaga nõus. Ma olen näinud, et demokratilisel viisil ei saa midagi ärateha. On tarvis tingimata sotsialrevolutsionilisi abinõusid tarvitada. Mina kaldun küll sinna poole. Vahel ilmuvad anarhistlised mõtted, pesinevad [?] tükk aega peas, kuid kaovad siis. Valitsus peab olema. Inimesed ei saa ju ilma selleta läbi. Vaevalt võib anarhismusega inimeste viletsust parandada. Ehk saan ka mina kord anarhistiks, kes teab, kuid praegu olen ma radikalne, ja leian ainult revolutsioniliste abinõudega riigiuuendust kohaseks. Võitlust tunnen ma ainult ausalt, rind rinna vastu ja mitte ääriveeri mööda. Neid mitte hävitada, kes teiste käsu järele teevad, kuigi nad endid sellega ära müüvad. Ennem esimesi, kuid kui tarvidus, ka teisi. Kõige kõrgemat aga milgil tingimisel mitte. Selle vastu olen ma. Mis jaoks? Kui rahvas võidab, ei ole tarvis seda verd enese peale võta.

[1] Johannes Zirk (1889-1965) oli Aksel Äro pärastine õemees.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.