Pühapäeval, 4 märtsil.

Hommiku magasin kaua. Üles tulles lugesin „Päevalehte.“ „Perekonnalehes“ ei olnud jällegi mitte midagi minu oma. Halb lugu. „Голос Земли“ ei tule mulle enam. Kella 12 aja läksin välja. Rüütli uulitsal sain Aleksiga kokku. Ajasime tund aega juttu. Siis läksin Imperiali. Sigomari võitlus Nic Karteriga on pilt, mida ma (niisugust) esimest korda nägin. Nic Carter oli küll hea salapolitseinik, kuid jäi Sigomarist oma meeleteravusega järele. [1] – Tahtsin „Okrainale“ sõnumeid viia, kuid toimetus oli kinni. Õhtul olin Rüütli uulitsal ja tükk aega „Karskuse Sõbras.“ Sealt tulin Aleksiga ära ja läksin tema poole. Alex kõneles, et mitmel „Karskuse Sõbra“ liikmel olevat nõu „Taara“ [2] liikmeks astuda ja seal ajajooksul hääle enamust võita, nõnda et „Taara“ oma varanduse (15 tuhat) kunagi „Karskuse Sõbrale“ annaks. See ehitaks siis selle rahaga enesele maja. Just hea plaan ei ole, kuid „otstarbe pühendab abinõu.“ – Täna nägin Rüütlis Kuuske. On väljamaalt tagasitulnud ja nii frantiks läinud, et enam ära ei tahagi tunda. Lähvat sügisel Medvaida politehnikumi. Minul on ka lust sinna minna, kui velskerikooli lõpetan. Saab ehk kuidagi sisse. See on veel tore: ingenieur tehnolog. Eest, elu on siis minu! – Õhtul tulin vara kodu ja kirjutasin miniaturisid ümber.

[1] Zigomar contre Nick Carter oli lühifilm, mis ilmus 1912. aastal Prantsusmaal.

[2] Ehk Tartu näitemänguselts „Taara“ või samanimeline Tartu sportselts.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.