Neljapäeval, 8 märtsil.

Olin hommiku pool tundi kliinikus, sest et hilja voodist üles tulin. Siis läksin „Okraina“ trükikotta, võtsin lehe ja läksin kodu, kus ma kella neljani olin. Siis läksin „Okraina“ toimetuste ja tõlkisin seal sõnumeid ümber. Kliinikusse sain lõpuks. Brentzen olevat ütelnud, et gradualistidele (mina, Nimrod ja Truslit) kliiniku nummert välja ei pane, sest et me kliinikus ei käi. Ma olen ka tõeste väga vähe käinud. Tarvis korralikult käima hakata. Kliinikust läksin Zirki poole, kus Kübaraga kokku sain. Käis mitme sugulase pool, kuid raha ei saanud. Ma usun, et ta ei küsinudgi. Mull ajab see hinge täis. On ju raha ometi nii tarvis. Küll on häda. Lugesin võlad üle 10 rubla. Tarvis on ju neid ära maksa. – Täna ei olnud ma kahe ettelugemise peal. Poppe ettelugemisel olnuvat ainult Johanson ja Truslit. Kaks üheksa seest! Kodu tulin kella 8 ajal. Hakasin vastu tahtmist õpima. Ei ole midagi parata. Ülehomme on „Фармакогнозія“ eksam ja ma oskan kahekümneviiest piletist vaevalt seitset. Selkombel ei saa eksamisi kevadel ära anda. Puudub tahtmine õpimiseks. Närvid on purustatud, mõted laiale. Muud ei saa ma teha, kui kirjutada. Ainult see läheb mull. Ka romanisid saan lugeda, kuid nendega ei saa velskeri diplomi. Õpimise tuju rikkub ka veel raha puudus. Ei ole mitte kopikatgi. Ilmuvad enesetapmise mõtted. Kui selle üle järele hakan mõtlema, pane ette: „Mispärast olen ma siis need mõned aastad ennast vaevanud, oma närvisid rikunud. Misjaoks olen ma õpinud ja viletsusi kannatanud? Ma olen praegu enesetapmise mõtele jälle kaunis lähedal. Vastik on see elu, nõnda nimetatud „elu.“ Ei ole ju temas meile, vaesematele inimestele, rõem. Rõem näitab ennast ainult vahel, kuid kaob murede sisse. Ja pääseteed ei ole! Ümberringi rusumine, pettus! Oh Jumal! Kuna lõpetad sa vaevatute mured ja muudad nende elujärge? On see kaugel? Täna sain ma Mary Liivi [1] käest kaarti. On minu avaliku oleku ja usalduse eest tänulik ja imestab nende kahe üle. Mina tänan teda ka omalt poolt tema avaliku oleku üle. Ta meeldib mulle oma kirjutuse viisiga. Nii lapselik usaldav! Ma hakkan teda nagu armastama, kuigi teineteist veel näinud ei ole. Kuid ma usun, et ta ilus on. Naisterahval, kellel avalik olek ja usaldus ja ilus käekiri on, ei või ju mitte inetud olla. Kuid on ka niisuguseid olemas. Oh, oleks ta ilus, ja ma usun, et kui teda näeks, siis tõeste armastama hakkan. Oskar ja Suubi käivad hoolega E.N.K.S. gümnasiumis. Esimesel olevat isegi värati võtti ükskord antud. Rõigas olevat veikselt seal tülisse läinud, kuid käivat vahel ka ikka seal. Imestan Oskari üle. Seal on ta, „ei lähe enam kui ükskord.“ On nüüd neid neiukesi seal armastama hakanud. Ha-ha! Mis on nendes armastuse väärilist? Keda ehk armastada võib, on Gerda Västrik. – Kübar ütles, et pühapäeval on „Põrgu pasuna“ koosolek. Ta lubas Oskarile ja Suubile ettepanda, et need jätku Kahuski pool käimine maha. Kui Oskar seda ei tee, astub ta seltsist välja. Seda teen ehk ka mina ja ka Ilves. Siis asutame uue joomise seltsi.

[1] Mary (Meery) Liiv (1894-1920) oli eesti kirjanik Jakob Liivi tütar.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.