Reedel, 20 jan.

Olin kuni kella kolmeni kodus ja kirjutasin. Siis läksin Kübara poole. Ilves ei olnud tööl. Seal lugesin „Ю. Л.“ tänase numbri juhtkirja ja vihastasin tema „tõsi venelase“ tooni üle. Seal oli üteltud, et eestlased ei minna nendele korda, kui neil ühesuguseid huvisid ei ole. Tähendab, et eestlased aidagu neid nende püüdmistes ja kui ise midagi korda tahavad saata, siis ei ole neil venelaste poolt abi loota. Kübar naeris minu vihastamise üle. Ta on ju veel lapsik ja ei saa ilmavaadetest aru. Jõuetu hing! Kaldub sinna poole, kust tuul puhub! Ütelsin talle seda, ja ta küsis pilkavalt, mis siis minust saada? Selle küsimuse peale ma talle vastust ei andnud, kuid mõtlesin ise, et minust saab midagi, ehk ei saa midagi. Seda olen ma enesele alati ütelnud. – Kübara poolt läksin „Ю. Л.“ toimetuste raha järele. Sain kätte, peale kahe rubla, mille ma Urbanovitschi ütlemise järele Kübara käest olevat kätte saanud. Tõin E.N.K.S. uisuteelt Kübara toimetuste, kes asja ära seletas, nõnda et ma oma raha kätte sain. Tõlkisin sel päeval „Postimehest“ sõnumeid ja oleks väga hea, kui see minu viimaseks tööks tema juures jääks. Ma tunnen selgesti, et nende töötamise viis minu mõtete vastu on. Toimetusest läksime E.N.K.S. uisuteele tagasi. Sain Tulfiga, Kraaviga, Pihlikuga, Antsoniga, Mariega ja Helmi Pint’iga kokku. Lubasin viimasele, et Ellaga [1] pühapäeval nende poole läheme. Kui me üheskoos E.N.K.S. uisuteelt ära läksime, peale Pinti ja Pihliku, tegi Kübar Rõika ja naisterahvaste kohta haavavaid märkuseid. Oskar sai minu küsimuse peale, kuhu ma õhtul minna, vastuse, et „Adra“ sauna. Vihastas ja naisterahvad ka. – Kübar oli Kraavi pool minu üle midagi valetanud. Sõber!!! Kübar lubas „Karskuse Sõpra“ [2] tulla, et siis ühes minuga „Illussioni“ [3] pilti „В крови моей горит огонь желанія” [4] vaatama minna, kuid ei tulnud, ja mina jäin „K. S.“ küsimiste õhtule. Päris labane olek. Tühised vaielused. Kilter tõstis ka oma healt, kuid ta kõneles valesti. Pill näitas Tõllaseppale [5] mind ja see vahtis mind uurivalt. Mina vastasin niisamasuguse pilguga. Kodu läksime A. Kraaviga kella poole ühe ajal ja kõnelesime igapäevastest asjadest. Ma küsisin ta käest, mis Pill minu üle naeris, kuid tema vastas, et midagi. Kuid see ei ole õige! Pill on lapsik inimene, kes mind oma naeruga haavata arvab! Minule ei lähe ta naer aga korda. Õhtul, kella poole kahe ajal kodu tulles, leidsin „Post.“ poolt saadetud „Oma maa I“ [6] eest ja sorisin läbi. Mull on enesel ka töö sees. Raamatu sisu ei ole suuremat väärt. Magama läksin hommikul.

[1] Elfriede Äro, Akseli õde.

[2] „Karskuse Sõber“ oli Tartus asunud karskuseselts, mis asutati 1891. a.

[3] „Illusion“ oli Eesti esimene paikkino, mis avati Tartus 1908. a.

[4] „Mu veres põleb himu tuli.“

[5] Vist eesti tõlkija, väljaandja ja toimetaja August Tõllasepp (1885-1970).

[6] „Oma Maa I“ oli 1912. a. ilmunud antoloogia, mille andis välja Eduard Virgo. Mis puutub Aksel Äro töösse, vt Kirjandusmuuseumis säilitatud käsikiri (f. 155, n. 20, s. 14).

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Neljapäeval, 19 jan.

Hommikul käisin „Ю. Л.“ juures ja pärast „Meie Aastasada“ toimetuses. Hra Tomp [1] näitas minu peale pahane olevat. Õhtupoolikul käisin jälle „Ю. Л.“ toimetuses, tõlkisin sõnumisi ja küsisin Urbanovitschi [2] käest raha. Lubas homme. Saab näha, kas annab. „Postimehes“ ilmus gruppe üliõpilaste poolt vene ja eesti keeles kiri, milles teatatakse, et üliõpilased Urbanovitschiga lehe asjus läbirääkimisi on pidanuvad ja seda aineliselt kui ka vaimliselt toetada lubanud, kuid Urbanovitsch arvanud paremaks praeguse aja moodsa „zoologilise natsionalismusega“ enesele karjerat teha, mille pärast üliõpilased 16 j. toimetusest lahkunuvad. Selles võib tõtt olla. Mina usun, et Urbanovitsch küll oma lehele toetuse raha on saanud ehk saab. Kui see kindel oleks, lahkuks mina kohe toimetusest. Seda arvan mina ka praegu teha, kui oma raha kätte saan, kuid ma ei ole selle juures veel kindel. – Kübar ei olevat täna kursustel olnud. Õhtul oli ta põllumeeste aias uisuteel. – Käisin õhtul tema pool ja Ilves kõneles mulle naljakat asja, mida Kübar talle eila kõnelenud. Kübar seisnud „Postimehe“ akna juures ja üks üliõpilane tulnud talle juurde ja ütelnud vene keeles: „See naisterahvas, (muidugi Marie K. [3]), kelle peale teie mõtlete, on kaval ja veab teid nina pidi. Ärge teda usaldage.“ Kübara küsimuse peale, kas ta M. K. tunneb, vastanud üliõpilane, et „ei.“ Siis ütelnud ta Kübarale, et õpigu see hüpnotismus ja mõtetelugemine ära ja küll ta siis ise näeb. Lubanud, et ta saada veel kord Kübaraga kokku. Mina ei usu sellest mitte ühte sõna! Võimata! Käisin õhtul Jacob Leppiku pool. Olin tükk aega. Kõnelesime Kübarast ja ajalehtedest. Jacob ütles, et Kübarat kursuste peal narritavat, et ta „Ю. Л.“ talituses on. Kuulsin ka, et Kübar ainult üheainsa terve päeva kursustel olevat olnud. – Kella 9 ajal tulin kodu ja hakasin kirjutama. Tahan „Kilgile“ [4] naljasid ja „Päevalehele“ jutusid saata.

[1] Jaan Tomp (1882-1943) oli eesti ajakirjanik, aastatel 1911-1915 „Meie Aastasaja“ ja „Tartu Päevalehe“ toimetustes.
[2] Marie Kahusk.
[3] „Kilk“ oli Tallinnas aastatel 1912-1914 ilmunud pilke- ja naljaleht.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Kolmapäeval, 18 jan.

Olin haige ja kella 2-ni voodis. Siis tulin üles, käisin „Meie Aastasada” [1] ja „Ю. Л.” [2] toimetustes. Haigeks jäin ma vististe sellepärast, et O. Kraavi E.N.K.S. [3] uisutee juures hulka aega ootasin. Õhtul olin kodus.

[1] „Meie Aastasada” oli Tartus 1907-1914 ilmunud ajaleht, mille toimetaja oli Karl Menning.
[2] „Юрьевский Листок,” „Jurjevski Listok” oli Tartus 1911-1916 ilmunud venekeelne ajaleht, mille toimetaja oli А. Урбанович, A. Urbanovitš (Urbanowicz). (Eestis ilmunud saksa-, vene- ja muukeelne perioodika 1675-1940, Eesti Teaduste Akadeemia Raamatukogu, Tallinn, 1993, lk. 365).
[3] Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts, vt viide 1, 29.12.1911.

Teisipäeval, 17 jan.

Kübar võttis lõunaajal „T. Laenu ja hoiu ühisusest“ viis rubla (vist viimane raha) välja. Mulle ta jälle ei andnud. Õhtu jõime tema pool 10 pudelit õlut ära. Koos olivad kõik „Põrgupasuna“ liikmed: Kübar (president), mina, Ilves, Kraav, Leppik ja Suubi. Tulime kella 11 ajal ära ja tegime O.T. [1] akna taga kära.

[1] Olga Tõnisson

Esmaspäeval, 16 jan.

Hommiku olin aptekis. Prof. Schröder ja assistent Poppe raskeste haiged. Lõunaajal olin Kübaraga koos. Ta ostis enesele „портфел”i [1] ja võttis uuri laenukassast välja. Minule raha aga ei andnud. Lubas teisipäeval. Õhtul oli „Imperialis“ [2], kus mull prii sisseminek on. Kaunis kenad pildid. – Täna sain E. Brakmanni [3] käest ettepaneku tema väljaandel ilmuvale albumile kaastööd teha. Album ilmub „Päevalehe“ toimetuse liikme Veski [4] toimetusel. Saatsin viis algupäralist. Alex. Kraav laitis sinna kaastöö tegemise ära, kuid mull oli juba ära saadetud. Ehk tegin ka rumaluse?!

[1] portfell.
[2] „Imperial“ oli Tartus asunud kinematograf.
[3] Toimetaja ja tõlkija Eduard Brakmann.
[4] Keeletoimetaja, sõnaraamatute koostaja ja terminoloog Johannes Voldemar Veski (1873-1968)

Pühapäeval, 15 januaril. 1912 a.

Käisin esimest korda E.T.G. peale juhtumist 4 januaril, kus P. Kahuskiga tülisse läksin. Ja see oli kõik Kübara süüd. Missugune alatus tema poolt. E.T.G. läksin Oskar Kraaviga. Seal olivad Salme Antson, Marie, Hans Murakin [1], Peeter, Rõigas ja ka Leppik, kes aga sisse ei tulnud. Pandi kaardisi välja. Igaüks, kes ühe „kurat“ ütles, pidi kopika maksma. Seal olime umbes poolt tundi ja tulime, Oskar, Alex. Leppik ja mina, ära. Õhtu olime Kübara pool ja mängisime kaardid. – Kübar lubab, et enam Kahuski poole ei lähe. Ta olevat Mariega millegi üle kõnelenud. Mina lähen küll Kahuski poole. Ma ei saa aru, mis mind sinna tõmbab. Seal ei ole midagi sellesarnast. Vist – Klaverimäng.

[1] Maalikunstnik, õpetaja ja tõlkija Ants Murakin (1892-1975).

Midagi päevaraamatu sarnast. 29. dets. [1911 a.]

Mul tuli meelde päevaraamatut edasi jatkata. Kord tegin ma juba algust, aga jätsin pooleli. Arvan, et ega nüüdgi teist midagi välja ei tule. Kuigi mul palju juhtumisi tuleb, mida pärast heameelde oleks tuletada, aga sellegipärast ei taha ma, ehk õigemine, ei viitsi, päevaraamatut kirjutada.

Kui ma nüüd teda kirjutama hakan, siis ainult sellepärast, et neid häid päevi veel mõni kord elus meeldetuletada.

Paar nädalat tagasi läksime meie E.T.G. [1] Kahuski [2] poole. Seal tutvustadi meile Mariet [3] ja Gerdat. Gerda V.! [4] Ma tundsin teda juba ammugi, kuid olin ära unustanud. Ma ei saa aru, missugune tung minus korraga tema järele elusse ärkas. Ma nägin teda alati ja igal pool, ja ei saanud ilma selle ettekujutuseta olla. See oli kül ainult silmapilkne mõju, kuid ma ei saanud temast lahti ja ei ole veel praegugi saanud, kuigi G. ära Pärnusse on sõitnud.

Tema asemele on mul M. kuju tõusnud. Lõbus plika ja armas seltsiline. Kui ta [...] oskaks, siis võidaks mu meeled ära. Jumalale tänu, et talle seda andud ei ole! Ühel õhtul olime kahekesi hulka aega ja mängisime kaardisi ehk ajasime juttu. Ma olin sel silmapilgul päris tõsiselt armastuse [...] ja puudus [?] vähe, kui ma talle seda oleks avaldanud. Ma ei tea mis ta minu üle arvab, kuid usun, et mitte väga halvaste. Teie arvate, et ma ehk kergemeelne inimene olen ja et lahkest silmapilgust küllalt on, et inimest armastama hakata. Ei, see ei ole mitte nõnda. Mul on küll see halb viga, et naisterahvas ruttu minu peale mõjuda võib, ja et ma tihti valmis olen tema [...] täitma. Aga kes on sellest halvast küljest vaba? Ma usun, et ei keegi.

Alguses oli G., nüüd M. Oleks G. siin olnud, ja ma ei oleks siis tema muljendist lahti saanud. See on kindel. Nüüd on aga teisite.

Kas ma siis tõesti Mariet armastan?

Peaaegu jah, kuigi ma ainult paar korda omas lühikeses elus seda tundmust tundnud olen.

Siiamaani kujutasin ma naisterahvast enesele ikka alati teisem ette; pidasin neid loomadeks, kes meesterahvaste himude täitmiseks on loodud. Nüüd olen aga teisel arvamisel. Naisterahvas on püham ja kõrgem olevus maa peal! Ma ei tea, kas paljud sellega ühes nõus on, kuid vähemalt usun mina seda ja selleks on ka neiu Olga Tõnisson kaasa mõjunud. Ma tunnen, et hoopis teiseks olen saanud.

Suur tänu neile, see on Marie ja Olga.

Praegu, kus ma seda kirjutan, istun Peetruse tuas ja ootan Mariet. Ta olevat all kantseleis ühel koolipreilil abiks.

Ma ei saa nagu ilma temata olla.

Kodus tunnen ma enese halva olema ja ei saa muidu rahu, kui E.T.G. ei lähe ja seal õhtul norida ei saada. Tahan nagu alati tema [...], ta kelmlik-lahket naeratust näha ja kõnet kuulda. On aga neil võim minu üle.

Ma ei taha palju isegi seda uskuda, mis kirjutasin, kuid siisgi ei ole see vale. See on nõndanimetatud hing. Usun, et teistel meesterahvastel parem ei ole.

Tänu teile, Marie ja Olga, teie olete minu mõteid natukene muutnud ja naisterahvast teisest küljest mõista andnud.

E.T.G. 29. XII. 11. Axel Ä.

[1] Eesti (Noorsoo Kasvatuse Seltsi) Tütarlaste Gümnaasium (E.(N.K.S.)T.G.)

[2] Peeter Kahusk

[3] Marie Kahusk, Peetri õde.

[4] Gerda Västrik