Neljapäeval, 19 aprillil.

Selle vahe sees just tähtsat midagi sündinud ei ole. On „drama“ tehtud, väljas hulgutud. 9 aprillil kukusime, mina ja Nimrod, Фармакологія’ga läbi, kuid andsime laupäeval ta (14 apr.) ära. Kolmapäeval, 18 apr., olin Эпизотологія’ga eksamil, kukusime aga läbi (Nimrod ka). Eila sai õhtu hiljani väljas hullu tehtud ja hulgutud. Tulin poole ühe ajal öösi kodu. – Alevi jaoskonnas olivad vististe suured läbiotsimised. Kevadel mina vististe kooli küll mitte lõpetada ei saa. Ei ole mitte põrmugi lusti õpida. Kõik on nii vastik. Silmapilkudel näitab ka elu nii tühine olema. Jooks ja käiks „langenutega“ läbi. Muud lusti ei ole. Ei tea, kuidas Peterburi sõiduga lugu on. Kui saab sõita, siis ma veel alles elaks. Sinna on aga veel hea hulk aega. Palju kannatusi saab veel seni läbi elada. „Okraina“ toimetaja Doskinski ei saanud 200 rubla ära maksa ja on praegu kinni. Leht seisab. Ta saab vististe jälle 500 rubla trahvi.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Pühapäeval, 8 aprillil, 1912 a.

„Kindral“ sõitis 6 apr. ära Peterburi ja andis meile oma adressi: Peterbur. Demidov pereulok ₦ 13, krd. 12 a. Mihail Jakovlevitsh Bolõnski [1]. Ütles meile, et kirjutagu siis temale, kui aega Peterburi on sõita. Lubas siis sõiduraha saata. Läheme vast Maikuu algul. Poistele on kademeel. Iseäranis kade oli Aller. – Neljapäeval olime jälle Kwistenthalis kuni hilja öösi. Sõime ja jõime nõnda palju kui süda lustis. Oli teine hea mees. – Poisid harutavad, et ei tea, mida meist tahab. – Eila olin linnakoolis pidu peal.

[1] Михаил Яковлевич Волынский.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

4 aprillil, kolmapäeval.

Mina ja Laron istusime täna kella 5 ajal Doome peal, kui keegi kindral meie juurde tuli ja jutu hakkas ajama. Siis avaldas ta soovi lootsikuga sõitma minna. Käisime Kwistenthalis [1], olime erakabinetis, sõime ja jõime kuni kella kümneni. Tal oli viis auraha rinnas ridamisi, üks kulliga paremal küljel ja üks täht kalli kiviga ja rist pahema rinna poole peal. Kwistenthalist äratulles kõndisime Doome peal. Ta võttis meie käest ausõna, et homme kella 4-5 ajal Doome peal oleme. Kutsus meid ka Peterburi enese juurde nädaliks võeraks. Tartus elab ta „Peterburi“ hotellis.

[1] Kwistenthal oli Tartus asunud restoran.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

1 aprillil, pühapäeval.

Nüüd hulka aega laiseldud. Kurat võtku naisterahvaid, viina ja muud sellesarnast. Nüüd on aeg õpima hakkata, sest et hulk eksamisi andmata. Kübar sõitis täna linna. Täna käisin ka Reili pool külas. Sain Mary käest kirja. Olin rõemus.
Halb lugu on minuga. Ei ole raha, ei ole ka suurt lootust kevadel kooli lõpetada. Ma igatsen kodu, kodu, kus ma üksinda elan, kusgil Venemaa nurgas. Muud ei mõlgu mul meeles. Saaks ehk uut elu alata, mis kül raske saab olema. Ma ei oska ju loomaarstimisest pea midagi. Kül oleks hea kaugel Tartust olla, seal, kus päike paistab, kus tema kõrvetusel viinamarjad, apelsinid valmivad, kus imeilus loodus ja nõiduvad ööd. Kõike seda igatsen ma. Kui mitte nüüd kevadel ei saa, siis talveks ometigi.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Pühapäeval, 25 märtsil. Esimene Ülestõusmise püha.

Ma ei ole enam hulka aega kirjutanud. Ei ole aega, ega ka tahtmist olnud. Nüüd tuli ta. Palju olen selle vahe sees kurbtust, kui ka rõemu näinud. Polnud raha ja pühad on nii vaesed. Ei tea kust homme lehtede ostmiseks raha saan. Käisin ühel päeval raha eest armastust otsimas. Tahtsin ennast lõbustada. Hing läheb täis, kui selle peale mõtlen, kuidas rikkad ennast lõbustavad. Ja kelle rahal? Meie, – proletariadi käest. Tuju on väga halb; äratab enesetapmise ideesid elusse. Ei tahaks neile võrsumiseks jõudu anda, kuid vahel tärkavad nad ise. Ilmuvad põhjata mõtted, ilma sisuta. Asuvad peaajudesse, juurduvad, võtavad kauemaks aset. Ei vaevagi ennast nende välja ajamisega. Elu?! Misjaoks ma elan? Kurat võtku, sellest ei saa ma aru, kuid elan siisgi. Laron ja Aller sõitsivad siia. Kübar läks maale Ilvese poole. Laupäeva öösi olin vene kirikus, enne Lüdimoisi pool. Mängisime kaardisi. Täna olin kodus, sest et ennast väga ära olen külmetanud.

Raha?! Raha on tarvis!

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Teisipäeval, 13 märtsil.

Hommiku magasin kaua. Kliinikus oli ainult vähe aega. Sealt läksin „Okraina“ trükikotta, kus seni olin, kuni Kübar lehed ärasaatis. Siis tulime tulema. Saime Alexiga kokku. Mina küsisin tema käest rohkem kontroll assistentide tegevuse üle. Nimelt tegi hra Grünvald [1] mõnedele velskeritele ettepaneku, kas nad mitte kontroll assistentide kursustele ei soovi minna. Kursused on ühe kuulised. Palk oleks neil 300-400 rubla aastas, prii korter ja ülespidamisega. Ei ole just halb. Peale selle võib ju veel ka velskeri ametiga eraldi teenida. Ehk lähen ma ka kursustele. Kodus ma lõuna ajal ei käinud. Sõin Kübara poolt. Ta ütles mulle, et kolivat reedel ära, kuid õhtu sain ma Nimrodi käest teada: Kübar lähevat homme uute korterisse, kuid tahtvat, et mina, Oskar, Suubi ja Rõigas neljapäeval tema vanasse korterisse läheks ja seal ukse taga kära teeks. Ta ei oleks meile oma uute korterisse minekust midagi teatanud. Jällegi üks sigadus sõprade vastu. Meie aga ei lähe. – Piibliloo tundi sain parajaks ajaks, kuigi kartsin, et hiljaks jään. Oli kõva vaidlemine õpetaja Schwartziga. Mina ütelsin, et ei saa mitte kuidagi seda usku uskuda, mida mõega ja tule läbi kuulutadi, mille hääks verd valati. Tema katsus tõendada, et paganad olevat enne usutoojate vastu ülesastunuvad, kuid see on vale. Nemad tungisivad meie maale, tapsivad inimesi, võtsivad nende vara enestele, ehitasivad meie abiga enestele kindlaid lossisid, et siis võimalus oleks julgeste nende ehitajaid tarbekorral maha tappa, ja sundisivad verega määritud usku vastu võtma. Ei ole ka ime, kui inimesed niisugust ei tahtnuvad. Seal on siis see usk! Kuulutas ju ometi Jeesus rahu. Peale selle ütelsin ma veel õpetajale, et Lutheri usk ei ole vististe mitte looja meelest alamale klassile määratud, sest et Luther ütles ühel maapäeval (sel ajal kui suur talupoegade mäss oli) umbes sellesarnaselt: „Tapke neid alatuid loomi!“ Ha-ha! Usk on siis ainult rikkastele! Ja seda pean mina uskuma! Ei! Seda ma ei või! Sai veel mitmete teiste asjade üle vastu vaieldud. – Täna küsisime prof. Schantöri käest, kuna ta meid „Pharmokologiaga“ eksamile võttab. Peale pühasid. Halb! Peale töö lõppu tegime kliinikus „drama.“ Õhtu oli mull lõpmata halb tuju. Elu läks nii vastikuks. Raha ei olnud. Mitmesugused mõtted käisivad läbi pea. Oleks ma juba koha peal. Ehk muutuks siis elujärg. Ei oleks ehk nii rahapuudust. – Kõndisin Rüütli uulitsas, vahtisin niisama. Kodu tulin kella poole kümne paiku. Lugesin romani ja rehkendasin. Läksin hilja magama. – Olen ennast ära külmetanud.

[1] Arvatavasti loomaarst Gustaf Grünvald (1888-?), kes õppis Tartu Veterinaariainstituudis aastatel 1907-1912.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.

Esmaspäeval, 12 märtsil.

Hommiku jäin kliinikusse hiljaks, nagu harilikult alati. Lõunaajal käisin „Okraina“ juures ja õhtul ka. Õhtu oli Kübara pool „Põrgu pasuna“ koosolek. Alguses toodi süüdistused nende vastu välja, kes juhtmõtest „Kõik ühe eest, ja üks kõikide eest“ üle astunud olivad. Kõige rohkem jäi Kübar süüdi, mis ka tõsi oli. Halvemine ei võinud ju mitte keegi talitada, kui tema. Tema teguviis oli, lihtsalt, häbematus. Ka Oskar ja Suubi jäivad osalt süüdi. Koosolek oli lahtine, nõnda et temast ka Nimrod ja Rõigas osa võisivad võtta, aga ainult mitte seltsi peaasjades. Kübar ja Nimrod süüdistasivad Mariet. Mina kaitsesin teda, sest et nüüd võimalikult erapooletu katsusin olla. Nende asjade arutamine oli väga tormine. Süütaks jäime ainult meie, – mina ja Ilves. – Nüüd tuli seltsiasjade harutamise küsimus kõne alla. Kõige enne teatas Kübar, et ta seltsist välja astub, siis Ilves, Oskar ja Suubi. Nõnda jäin siis mina üksi seltsi. Hea! Nõnda kaua, kui mina Tartus olen, ta ei kao. – Selsamal õhtul tegime – mina, Nimrod ja Kübar – otsuseks uut seltsi asutada. Nimeks oleks „Fraternitas Alcoholiensis.“ Ka värvid: punane, kollane ja valge – oleksivad tal olemas. Meie töötasime kaunis laialdase programmi välja. Selts põhjeneb jälle muidugi joomise peale. – Kübar läheb sealt korterist ära, Kesk uulitsasse. Talle on üles üteldud. Kodu tulin ma kella 12 ajal ja hakasin romanisid lugema, nõnda et kaunis hilja magama sain minna. Õpimise himu puudus. Raamatud olivad, kuid mis nendega teha, kui esimest ei ole.

Sõnade ja nimede seletamiseks palun vt ka eelmised sissekanded ja neile kuuluvad viited.