15. jaan 2012

Midagi päevaraamatu sarnast. 29. dets. [1911 a.]

Mul tuli meelde päevaraamatut edasi jatkata. Kord tegin ma juba algust, aga jätsin pooleli. Arvan, et ega nüüdgi teist midagi välja ei tule. Kuigi mul palju juhtumisi tuleb, mida pärast heameelde oleks tuletada, aga sellegipärast ei taha ma, ehk õigemine, ei viitsi, päevaraamatut kirjutada.
Kui ma nüüd teda kirjutama hakan, siis ainult sellepärast, et neid häid päevi veel mõni kord elus meeldetuletada.
Paar nädalat tagasi läksime meie E.T.G. [1] Kahuski [2] poole. Seal tutvustadi meile Mariet [3] ja Gerdat. Gerda V.! [4] Ma tundsin teda juba ammugi, kuid olin ära unustanud. Ma ei saa aru, missugune tung minus korraga tema järele elusse ärkas. Ma nägin teda alati ja igal pool, ja ei saanud ilma selle ettekujutuseta olla. See oli kül ainult silmapilkne mõju, kuid ma ei saanud temast lahti ja ei ole veel praegugi saanud, kuigi G. ära Pärnusse on sõitnud.
Tema asemele on mul M. kuju tõusnud. Lõbus plika ja armas seltsiline. Kui ta [...] oskaks, siis võidaks mu meeled ära. Jumalale tänu, et talle seda andud ei ole! Ühel õhtul olime kahekesi hulka aega ja mängisime kaardisi ehk ajasime juttu. Ma olin sel silmapilgul päris tõsiselt armastuse [...] ja puudus [?] vähe, kui ma talle seda oleks avaldanud. Ma ei tea mis ta minu üle arvab, kuid usun, et mitte väga halvaste. Teie arvate, et ma ehk kergemeelne inimene olen ja et lahkest silmapilgust küllalt on, et inimest armastama hakata. Ei, see ei ole mitte nõnda. Mul on küll see halb viga, et naisterahvas ruttu minu peale mõjuda võib, ja et ma tihti valmis olen tema [...] täitma. Aga kes on sellest halvast küljest vaba? Ma usun, et ei keegi.
Alguses oli G., nüüd M. Oleks G. siin olnud, ja ma ei oleks siis tema muljendist lahti saanud. See on kindel. Nüüd on aga teisite.
Kas ma siis tõesti Mariet armastan?
Peaaegu jah, kuigi ma ainult paar korda omas lühikeses elus seda tundmust tundnud olen.
Siiamaani kujutasin ma naisterahvast enesele ikka alati teisem ette; pidasin neid loomadeks, kes meesterahvaste himude täitmiseks on loodud. Nüüd olen aga teisel arvamisel. Naisterahvas on püham ja kõrgem olevus maa peal! Ma ei tea, kas paljud sellega ühes nõus on, kuid vähemalt usun mina seda ja selleks on ka neiu Olga Tõnisson kaasa mõjunud. Ma tunnen, et hoopis teiseks olen saanud.
Suur tänu neile, see on Marie ja Olga.
Praegu, kus ma seda kirjutan, istun Peetruse tuas ja ootan Mariet. Ta olevat all kantseleis ühel koolipreilil abiks.
Ma ei saa nagu ilma temata olla.
Kodus tunnen ma enese halva olema ja ei saa muidu rahu, kui E.T.G. ei lähe ja seal õhtul norida ei saada. Tahan nagu alati tema [...], ta kelmlik-lahket naeratust näha ja kõnet kuulda. On aga neil võim minu üle.
Ma ei taha palju isegi seda uskuda, mis kirjutasin, kuid siisgi ei ole see vale. See on nõndanimetatud hing. Usun, et teistel meesterahvastel parem ei ole.
Tänu teile, Marie ja Olga, teie olete minu mõteid natukene muutnud ja naisterahvast teisest küljest mõista andnud.

E.T.G. 29. XII. 11. Axel Ä.

[1] Eesti (Noorsoo Kasvatuse Seltsi) Tütarlaste Gümnaasium (E.(N.K.S.)T.G.)
[2] Peeter Kahusk
[3] Marie Kahusk, Peetri õde.
[4] Gerda Västrik

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar